Oleme nüüd Lõuna-Austraalia osariigis ja jääme siia mõneks ajaks seiklema. L-A tervitas meid keskmise sõrmega (mingi mees enne Victoria & SA piiri kihutas meist mööda ja näitas keskmist sõrme, see pidavat siinkandis tervituseks olema) ja kuuliaukudega kõikides teemärkides. Loodus on imeilus ja vahepeal tekkis tunne, et sõidame kuskil Kanadas, sest sellist männi-ja kuusemetsa välja pole me veel Austraalias varem näinud. Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piiriala on täis metsafarme.
Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!? Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...
Kommentaarid
Postita kommentaar