Melbourne-Perth

Viktoria elamine Victoria osariigis sai läbi paugu ja mürtsuga, värviliste õhupallide ja lõhnastatud WC-paberiga, päriskulda sisaldava Saksa šampuse ja Vietnami rahvussöökidega, Eesti pisarate, makedoonlase kallistuse ja austraallaste nilbete naljadega.
Nii kiiresti saimegi Melbourne´iga sõbraks?

Ma loodan, et ta vahel harva ikka kirjutab mulle, ma ju lubasin saata talle postkaarte maailma erinevatest nurkadest. Ehk suudame sidet hoida!

Ma ei oska siiamaani kirja panna, mis on see tema võlu ja ei oska inimestele seletada, kui küsitakse, kuidas Melbourne meeldib. Tean oma nahal läbielatud kogemusest, et see linn on omapärase ja kordumatu auraga ning sellesse rütmi on väga lihtne sulanduda olenemata soost, nahavärvist ja seksuaalsest orientatsioonist. 

Ega asjata pole Melbourne olnud erinevate elamisväärsete maailma linnade edetabelite tipus.

Viimasel tööpäeval ostsin kodu juures asuvast poest töökaaslastele söödavaid šokolaadimaitselisi trussikuid kingituseks ja viisin tööle turukotis Poola retsepti järgi valmistatud juustukooki, üks tädike trammis kudus parasjagu salli, teine tädike aga tundis huvi salli mustri päritolu kohta, sügisese puhul kollaseks ning punaseks läinud lehed tuhisesid trammiteel.

Töökaaslased olid minu lahkumise tõttu teinud mulle suuremõõtmelise üllatuspeo, kust võtsid osa ka tagasihoidlikud laopoisid, mitmed ülemused ja arstid-medõed, kellega ma tööalaselt suhtlesin. Andresele tehti ka väga vinge lahkumispidu, aga päev enne ning meil mõlemal oli tegelikult hämming, et meie lahkumisele nii suur tähelepanu pöörati. 

Väga armas ja läks väga hinge.

Praegu oleme Perthis. Nagu üks klient telefoni teel koguaeg rõhutas:" Hi,Victoria, Paul from sunny Perth is calling. How is rainy Melbourne?".

Nüüd oleme ise otsapidi Perthis. Linn on väga päikesepaisteline (tõdesime seda juba eelmisel aastal, kui Perthis esimest korda maandusime) ja tundub ka üsna kuivana. Aga siiski piisavalt roheline, sinine ja valge- mis sest, et siin elab 1,5 miljonit inimest.