Otse põhisisu juurde

Melbourne-Perth

Viktoria elamine Victoria osariigis sai läbi paugu ja mürtsuga, värviliste õhupallide ja lõhnastatud WC-paberiga, päriskulda sisaldava Saksa šampuse ja Vietnami rahvussöökidega, Eesti pisarate, makedoonlase kallistuse ja austraallaste nilbete naljadega.
Nii kiiresti saimegi Melbourne´iga sõbraks?

Ma loodan, et ta vahel harva ikka kirjutab mulle, ma ju lubasin saata talle postkaarte maailma erinevatest nurkadest. Ehk suudame sidet hoida!


Ma ei oska siiamaani kirja panna, mis on see tema võlu ja ei oska inimestele seletada, kui küsitakse, kuidas Melbourne meeldib. Tean oma nahal läbielatud kogemusest, et see linn on omapärase ja kordumatu auraga ning sellesse rütmi on väga lihtne sulanduda olenemata soost, nahavärvist ja seksuaalsest orientatsioonist. 
Ega asjata pole Melbourne olnud erinevate elamisväärsete maailma linnade edetabelite tipus.

Viimasel tööpäeval ostsin kodu juures asuvast poest töökaaslastele söödavaid šokolaadimaitselisi trussikuid kingituseks ja viisin tööle turukotis Poola retsepti järgi valmistatud juustukooki, üks tädike trammis kudus parasjagu salli, teine tädike aga tundis huvi salli mustri päritolu kohta, sügisese puhul kollaseks ning punaseks läinud lehed tuhisesid trammiteel.


Töökaaslased olid minu lahkumise tõttu teinud mulle suuremõõtmelise üllatuspeo, kust võtsid osa ka tagasihoidlikud laopoisid, mitmed ülemused ja arstid-medõed, kellega ma tööalaselt suhtlesin. Andresele tehti ka väga vinge lahkumispidu, aga päev enne ning meil mõlemal oli tegelikult hämming, et meie lahkumisele nii suur tähelepanu pöörati. 
Väga armas ja läks väga hinge.

Praegu oleme Perthis. Nagu üks klient telefoni teel koguaeg rõhutas:" Hi,Victoria, Paul from sunny Perth is calling. How is rainy Melbourne?".
Nüüd oleme ise otsapidi Perthis. Linn on väga päikesepaisteline (tõdesime seda juba eelmisel aastal, kui Perthis esimest korda maandusime) ja tundub ka üsna kuivana. Aga siiski piisavalt roheline, sinine ja valge- mis sest, et siin elab 1,5 miljonit inimest. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr