Otse põhisisu juurde

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 

Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 

Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis mingeid abivahendeid (jalgrattaid ja autosid) poes käimisel ei vaja. Võtan seljakoti ja suudan mõistliku koguse vajalikke toitaineid ära tuua. See kutt-teenindaja on vist natuke otu või ma ei teagi, kuidas teda meditsiiniliselt korrektselt nimetada. Äkki on ta just keskkooli lõpetanud ja on ainult ulmelistes raamatutes lugenud inimestest, kes ostlemisel autosid ei kasuta.

Võib olla pole ta kunagi kedagi jalutamas näinud.  Ja iga kord kui ma ütlen, et pole kilekotti vaja ja et ma panen kõik oma seljakotti, teeb ta nii suured silmad nagu võiksid olla ühel väga ehmunud öökullil. Kas sa kõnnid? küsis ta minult.

Ja siis ta jääb sinna imestuses seisma ja vaatab mind, pean teda veidi ergutama ja meenutama, et tal töö pooleli. Ma üritan edaspidi teda vältida, sest olukord kisub vaikselt koomiliseks ja ebamugavaks. Kas ta peab iga kord nii suurte silmadega mu seljakotti vaatama ja küsima, kas ma jälle panen asjad seljakotti? Ja siis mokk töllakil unistustesse vajuma. 

Kõikidele naistele, kes pole veel suutnud välja mõelda, mida selle aasta helikiirusel lähenevateks jõuludeks saada tahavad, soovitan kasutada alljärgnevat abistavat vormi: 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr