Mis sul, voodimüüja, viga on?

Käisime eile pärast tööd voodit ostmas. Kuna eile oli neljapäev, siis paljud poed on päris hilise õhtuni lahti (ainult neljapäeviti) ning otsustasime hilist lahtiolekut ära kasutada. Erinevaid voodipoode külastades ja teenindajatega suheldes ei jäänud eriti silma, et keegi neist oleks erakordselt ebaviisakas või tõrges olnud, nagu Austraalias ikka, siis uuritakse, kuidas päev läks ja missugust tüüpi voodit osta tahame, mis tüüpi meie seljad on jne. Lõpuks jõudsime viimasesse sellel tänaval asuvasse poodi, mille teenindaja oli heledasilmne keskealine naisterahvas. Kohe panime tähele, et tal polnud meie poodi sisenemisest ei sooja ega külma. Teret me temalt ei kuulnud. 

Kui me lõpuks meile sobiva voodi välja valisime (valisime just selle poe, sest nad toimetavad nädalavahetusel ka kohale), tuli ta morni näoga ja küsis: "Noh, olete ära otsustanud?". Väga, väga imelik värk, mõtlesime. Kas tal on eriti sitt päev olnud või on tal just keegi surnud ning ta peab siin tööl passima. Voodiostuga sai muidu igasuguseid lisasid ka kaasa ja kui õigesse kastikesse risti tegid, saab 30 päeva jooksul poe kulul äsjaostetud madratsi uue vastu vahetada. Kliendi rahuolu on kõige tähtsam. 

Müüja eriti midagi lahti ei seletanud ja meie käest ei küsinud. Jätkas muudkui: seda teil pole vaja, seda pole vaja, seda te ei taha. Oot, mis värvi raam ja mis värvi madrats, küsis ta siiski ise jätkates värvide loeteluga: šokolaadipruun, beež, valge...

Ütlesin, et mõlemad võiksid valged olla, raam ja madrats. 

Miks peab mõlemad sama värvi olema, küsis ta minuga pahandades. Madratsi puhul ei ole nagu nii vahet, mis värvi see on, sest see on koguaeg kaetud ja valge raam on nõme. 

Okei, mõtlesime meie nagu kaks halli hiirt ja nõustusime kõigega, mida ta ütles. Väga imelik oli sellele väga kurjale müüjale vastu vaielda, sest me olime ikkagi tema territooriumil. 

Selle tragikoomilise olukorra ajal kargas mitu korda pähe mõte, et kas see äri ikka meie dollareid tahab ja kas me ei peaks sama poe teisesse esindusse minema ja hoopis sealt voodi ostma.

Lõpuks saime teada, mis sellel müüjal viga oli. Ta oli lihtsalt ühest teatud rahvusest. Mis te arvate, mis rahvusest? 

Igatahes, nüüd see on selge, et idaeurooplasest teenindaja palga ja tema õnnelikkuse vahel korrelatsiooni pole. Idaeurooplane on alati õnnetu. Iga palga ja riigikorraga. Igas riigis ja igal ametil.

Meil on kuradi kommunismiminevik, mis meie ajud krussi keeras ja millega saab nüüd veel sajandeid ebaviisakust, ebainimlikust, kalkust, mitte naeratamist, õnnetu olemist vabandada.