Temperatuurid Perthis langevad. Ja nii ka inimesed. Gripi küüsi.
Paar kuud tagasi rippus meie büroo teadetetahvlil tööandja poolt töötajatele organiseeritud tasuta gripivaktsiinile registreerimise paber. Ma käisin selle ümber, kaalusin poolt- ja vastuargumente, suhtlesin nendega, kes on aastaid vaktsiine lasknud teha ja nendega, kes on neid vältinud. Näiteid oli seinast seina: üks minu töökaaslane jäi esimest korda vaktsiini tehes samal hooajal oma elu kõige suuremasse grippi, teine töökaaslane, kes oli ennast gripi vastu ära vaktsineerinud, oli oma peres ainuke, kes tol haiguspuhanguajal jalule jäi. Oli ka neid, kes polnud teinud ja polnud ka jäänud.
Andresele tehti paar nädalat enne mind vaktsiin ära ja ta tundis ennast ligemale nädal aega pärast süsti saamist väsinuna, kurnatuna, unisena ja lisaks sellele käsi, kuhu vaktsiin tehti, valutas kohutavalt. Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga otsustasin sel hooajal vaktsiini mitte teha. Pole aastaid grippi jäänud, mind on küll lihtsad külmetushaigused kimbutanud- valulik ja punane kurk, mis on paari päevaga üle läinud ja paaripäevane tatijooks - aga need on üldjuhul ainukesed külmetusnähud.
Ei tea, kust ma selle viiruse või need bakterid üles korjasin. Kas tõin Eesti reisilt Austraaliasse mõned eksootilisemad pisikud või sain osa kohalikust assortimendist?
Esmaspäeva öösel hakkasid esimesed nähud ilmnema ja järgmise päeva keskpäevaks olin saavutanud 40-kraadise palaviku. Läksime igaks juhuks perearsti juurde, et veenduda, et tegemist on lihtsa gripiga ja ühtlasi nõuannet küsima, kuidas sellest kiiremini terveks saab.
Kuna minu kehatemperatuur oli päris kõrge, pea käis ringi ja pikalt järjekorras seista ei saanud, siis bürokraatilise poolega tegeles Andres.
Täitis pabereid ja allkirjastas vajalike dokumente, mina istusin. Mingi hetk tädi registratuuris küsis Andrese käest mulle otsa vaadates, et kas tegemist on SHE või HE-ga? Ma saan aru, et neljakümnese palavikuga, dušita, riietesse sisse mässituna, kapuutsiga võis minu sugu ebamäärasena tunduda küll, aga mingi common sense peaks ka olema!
Mis ajast saab Viktoria-nimeline HE olla?
Ma ei vastanud midagi, ma oleksin võinud tol hetkel IT ka olla.
Arst katsus kõrvu, piilus kurku, mõõtis kehatemperatuuri.
Gripp, mis gripp. Kell arvutiprogrammis ei olnud jõudnud isegi viit minutit täis tiksuda, kui arstil oli minu läbivaatus tehtud, diagnoos paika pandud, retsept välja kirjutatud ja töölt vabastamise tõend väljastatud. Söö hästi palju antibiootikume ja lase järgmisel aastal gripivaktsiin teha, oli tema üldine soovitus. Ja katsu sa siis mõelda, et meditsiin ei ole puhtalt raha tootmisele orienteeritud sektor.
Sõitsime koju, võtsin kaks palavikku alandavat tabletti, läksin tuulejopes ja paksus pusas ning veel ühes särgis magama, taustaks panin konditsioneeri +30 peale ja ühe väikese puhuri endale otse näkku sooja puhuma, lisasin kõigele sellele veel ühe pleedi, fliisist hommikumantli ja paksu talvise teki. Lõpuks hakkas isegi soe, kuigi keha vappus külmavarinate käes kuniks ma tund aega hiljem ärkasin, hingeldades, arvates, et olen kogemata 95-kraadises saunas magama jäänud. Pärast seda pole enam sellist kõrget palavikku olnud. Joon palju vett, püsin soojas, söön apelsine ja sidruneid, koorin mandariine, magan.
Homme on lootust tööle naaseda!
Kui Austraalia juulikuiseid uudiseid lugeda, siis selgub, et vahepeal oli avalikkuses arutlusel, et äkki peaks Tamiflud tasuta jagama hakkama, sest gripp on nii laialt levinud ja et selleaastast haiguspuhangut võib isegi epideemia alla liigitada.
Ja need veidrad telereklaamid, kui inimestele üritatakse selgeks teha, et gripi sümptomitega pole mõtet kiirabi poole pöörduda, et meil, kiirabil, on tähtsamatki teha?! Aga tundub, et selline teavitustöö on väga vajalik, sest ainuüksi Perthis juulikuus oli kiirabisse pöördunud ligemale 6000 inimest (2000 inimest rohkem, kui eelmisel aastal), kel olid tavalise gripi sümptomid ja kes oma nohu-köha-palavikuga takistasid meditsiinitöötajate operatiivsemat tööd.
Kahjuks ma ei leidnud internetis seda Lääne-Austraalia valitsuse poolt tehtud reklaami, aga
mõte oli umbes selline, et mõtle mitu korda, kas ikka väga vaja enne kui oma nohu pärast kiirabi välja kutsud. Et meil on tõsisemat tööd teha.
Tänase seisuga on grippi surnud 11 inimest. Kiirabiarstid on väljendanud seisukohta, et Lääne-Austraalia valitsus on välja tulnud eksitava reklaamiga, sest nende poole on pöördunud eelkõige patsiendid, kel on grippist tekkinud tõsisemad tüsistused ning üldmassist moodustavad köha-nohuga kiirabisse pöörduvad patsiendid vaid 5%.
Australian Medical Association WA president Dave Mountain kommenteeris valitsuse reklaami: " Meile tuleb väga palju gripi sümptomitega inimesi, kes on tõsiselt haiged ja vajavad enam meditsiinilist abi kui taskurätiku ulatumist oma nina nuuskamiseks."
Selline vastuolu reaalsuse ja poliitika vahel! Enne kui mingeid põhjapanevaid ja üldistavaid kampaaniaid tegema hakata, oleks äkki mõistlik konsulteerida tegevarstide ja asjasse puutuvate inimestega?
PS! Olen sellegipoolest kõhkleval seisukohal järgmise aasta vaktsineerimise osas.
Paar kuud tagasi rippus meie büroo teadetetahvlil tööandja poolt töötajatele organiseeritud tasuta gripivaktsiinile registreerimise paber. Ma käisin selle ümber, kaalusin poolt- ja vastuargumente, suhtlesin nendega, kes on aastaid vaktsiine lasknud teha ja nendega, kes on neid vältinud. Näiteid oli seinast seina: üks minu töökaaslane jäi esimest korda vaktsiini tehes samal hooajal oma elu kõige suuremasse grippi, teine töökaaslane, kes oli ennast gripi vastu ära vaktsineerinud, oli oma peres ainuke, kes tol haiguspuhanguajal jalule jäi. Oli ka neid, kes polnud teinud ja polnud ka jäänud.
Andresele tehti paar nädalat enne mind vaktsiin ära ja ta tundis ennast ligemale nädal aega pärast süsti saamist väsinuna, kurnatuna, unisena ja lisaks sellele käsi, kuhu vaktsiin tehti, valutas kohutavalt. Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga otsustasin sel hooajal vaktsiini mitte teha. Pole aastaid grippi jäänud, mind on küll lihtsad külmetushaigused kimbutanud- valulik ja punane kurk, mis on paari päevaga üle läinud ja paaripäevane tatijooks - aga need on üldjuhul ainukesed külmetusnähud.
Ei tea, kust ma selle viiruse või need bakterid üles korjasin. Kas tõin Eesti reisilt Austraaliasse mõned eksootilisemad pisikud või sain osa kohalikust assortimendist?
Esmaspäeva öösel hakkasid esimesed nähud ilmnema ja järgmise päeva keskpäevaks olin saavutanud 40-kraadise palaviku. Läksime igaks juhuks perearsti juurde, et veenduda, et tegemist on lihtsa gripiga ja ühtlasi nõuannet küsima, kuidas sellest kiiremini terveks saab.
Kuna minu kehatemperatuur oli päris kõrge, pea käis ringi ja pikalt järjekorras seista ei saanud, siis bürokraatilise poolega tegeles Andres.
Täitis pabereid ja allkirjastas vajalike dokumente, mina istusin. Mingi hetk tädi registratuuris küsis Andrese käest mulle otsa vaadates, et kas tegemist on SHE või HE-ga? Ma saan aru, et neljakümnese palavikuga, dušita, riietesse sisse mässituna, kapuutsiga võis minu sugu ebamäärasena tunduda küll, aga mingi common sense peaks ka olema!
Mis ajast saab Viktoria-nimeline HE olla?
Ma ei vastanud midagi, ma oleksin võinud tol hetkel IT ka olla.
Arst katsus kõrvu, piilus kurku, mõõtis kehatemperatuuri.
Gripp, mis gripp. Kell arvutiprogrammis ei olnud jõudnud isegi viit minutit täis tiksuda, kui arstil oli minu läbivaatus tehtud, diagnoos paika pandud, retsept välja kirjutatud ja töölt vabastamise tõend väljastatud. Söö hästi palju antibiootikume ja lase järgmisel aastal gripivaktsiin teha, oli tema üldine soovitus. Ja katsu sa siis mõelda, et meditsiin ei ole puhtalt raha tootmisele orienteeritud sektor.
Sõitsime koju, võtsin kaks palavikku alandavat tabletti, läksin tuulejopes ja paksus pusas ning veel ühes särgis magama, taustaks panin konditsioneeri +30 peale ja ühe väikese puhuri endale otse näkku sooja puhuma, lisasin kõigele sellele veel ühe pleedi, fliisist hommikumantli ja paksu talvise teki. Lõpuks hakkas isegi soe, kuigi keha vappus külmavarinate käes kuniks ma tund aega hiljem ärkasin, hingeldades, arvates, et olen kogemata 95-kraadises saunas magama jäänud. Pärast seda pole enam sellist kõrget palavikku olnud. Joon palju vett, püsin soojas, söön apelsine ja sidruneid, koorin mandariine, magan.
Homme on lootust tööle naaseda!
Kui Austraalia juulikuiseid uudiseid lugeda, siis selgub, et vahepeal oli avalikkuses arutlusel, et äkki peaks Tamiflud tasuta jagama hakkama, sest gripp on nii laialt levinud ja et selleaastast haiguspuhangut võib isegi epideemia alla liigitada.
Ja need veidrad telereklaamid, kui inimestele üritatakse selgeks teha, et gripi sümptomitega pole mõtet kiirabi poole pöörduda, et meil, kiirabil, on tähtsamatki teha?! Aga tundub, et selline teavitustöö on väga vajalik, sest ainuüksi Perthis juulikuus oli kiirabisse pöördunud ligemale 6000 inimest (2000 inimest rohkem, kui eelmisel aastal), kel olid tavalise gripi sümptomid ja kes oma nohu-köha-palavikuga takistasid meditsiinitöötajate operatiivsemat tööd.
Kahjuks ma ei leidnud internetis seda Lääne-Austraalia valitsuse poolt tehtud reklaami, aga
mõte oli umbes selline, et mõtle mitu korda, kas ikka väga vaja enne kui oma nohu pärast kiirabi välja kutsud. Et meil on tõsisemat tööd teha.
Tänase seisuga on grippi surnud 11 inimest. Kiirabiarstid on väljendanud seisukohta, et Lääne-Austraalia valitsus on välja tulnud eksitava reklaamiga, sest nende poole on pöördunud eelkõige patsiendid, kel on grippist tekkinud tõsisemad tüsistused ning üldmassist moodustavad köha-nohuga kiirabisse pöörduvad patsiendid vaid 5%.
Australian Medical Association WA president Dave Mountain kommenteeris valitsuse reklaami: " Meile tuleb väga palju gripi sümptomitega inimesi, kes on tõsiselt haiged ja vajavad enam meditsiinilist abi kui taskurätiku ulatumist oma nina nuuskamiseks."
Selline vastuolu reaalsuse ja poliitika vahel! Enne kui mingeid põhjapanevaid ja üldistavaid kampaaniaid tegema hakata, oleks äkki mõistlik konsulteerida tegevarstide ja asjasse puutuvate inimestega?
PS! Olen sellegipoolest kõhkleval seisukohal järgmise aasta vaktsineerimise osas.
Kommentaarid
Postita kommentaar