Tehtud ilmavaatluse põhjal olen teinud järelduse, et Lääne-Austraalia kliimas valitseb "hea nädalavahetuse ilma needus". Kui nädala sees on ilm heitlik ja muutlik, mitmel korral on päeval isegi rahet tulnud, nädalavahetused see-eest (kui mitte soojad või kuumad) on peaaegu alati päikesepaistelised.
Kui sulle antakse neli töövaba päeva, siis sellise kliimaga riigis on patt seda aega pesu pesemisele, kodu koristamisele ja muudele kodutöödele kulutada.
Erinevalt teistest Austraalia osariikidest tähistab Lääne-Austraalia Briti kuninganna sünnipäeva septembris või oktoobris. Sellel tähtpäeval pole mingit kindlat kuupäeva või reeglit kuupäeva määramiseks. Sel aastal peeti monarhi sünnipäeva 1.oktoobril, järgmisel aastal tähistatakse 30.septembril.
Tegelikult on kuninganna sünnipäev 21.aprillil, aga kuna kogu ülejäänud Austraalia tähistab seda juunis, kuid juunis on juba niigi Western Australia Day, siis pole mõtet ühes kuus mitut Public Holidayd pidada.
Kõikidest soosivatest asjaoludest tingituna otsustasime Perthist põhja poole sõita. Kuna meil on praegu ikkagi kevad, siis tundus loogilisena soojema kliimaga aladele sõita.
Põhjas on meil ekvaator ja lõuna poole jääb Antarktika.
Olime paar aastat tagasi Kalbarris käinud, kuid ühest päevast (mis me mööda sõites seal veetsime) oli nii mitmekülgse ja võimsa rahvuspargi avastamiseks selgelt liiga vähe.
Ja tundub, et ka sellest korrast veel ei piisanud!
Teel Kalbarrisse tegime mitmeid peatusi. Üheks märkimisväärsemaks peatuseks oli bobtail sisaliku autoteelt päästmine. Ma olen varem nende huvitavate elukatega kokku puutunud nii palju, et kui nad on kuskil töö juures autoparklas liikunud, on administraator saatnud kõikidele töötajatele hoiatava kirja, et olge parklas tähelepanelikud ja hoolivad, bobtail võib teie auto alla jääda.
Kokku on sinise keelega bobtaile Austraalias neli liiki, kellest kolm elab ainult Lääne-Austraalias. Kuna sinikeelne bobtail oli alles poole tee peal ja kauguses paistsid sisaliku suunas sõitvad ja kiiresti lähenevad autod, siis mõtlesime teda veidi ergutada ja üle tee aidata. Sisalik muidugi ei arvanud meist alguses midagi, uudistas ja vaatas üsna sõbraliku näoga otsa. Andres ei julgenud teda otse kätte võtta ja võttis läbi prügikoti, mille peale läks meie roomajast sõber veidi närvi. Tüüp näitas keelt, lõgises ja üritas Andrest hammustada.
Aitasime ta üle tee ja selle asemel, et sisalik kiiresti teeäärsesse kraavi või võssa kaoks, jooksis vennike meie auto alla. Uurisime tükk aega, kus ta olla võiks, lõpuks kui olime teda mitu minutit otsinud, otsustas Andres aeglaselt väheke maad edasi sõita, et sisalik auto alt kätte saada.
Aga mida ei olnud kuskil auto all, auto peal ega autos, oli sinikeelne sisalik! See, kuhu ta ennast peitis või kuidas ta niimoodi auto alt välja jooksis, et kolm paari silmi teda ei märganud, jääb igaveseks müsteeriumiks...
Kuhu ta sai ja kas ta on ikka elus ja terve?
Kui sulle antakse neli töövaba päeva, siis sellise kliimaga riigis on patt seda aega pesu pesemisele, kodu koristamisele ja muudele kodutöödele kulutada.
Erinevalt teistest Austraalia osariikidest tähistab Lääne-Austraalia Briti kuninganna sünnipäeva septembris või oktoobris. Sellel tähtpäeval pole mingit kindlat kuupäeva või reeglit kuupäeva määramiseks. Sel aastal peeti monarhi sünnipäeva 1.oktoobril, järgmisel aastal tähistatakse 30.septembril.
Tegelikult on kuninganna sünnipäev 21.aprillil, aga kuna kogu ülejäänud Austraalia tähistab seda juunis, kuid juunis on juba niigi Western Australia Day, siis pole mõtet ühes kuus mitut Public Holidayd pidada.
Kõikidest soosivatest asjaoludest tingituna otsustasime Perthist põhja poole sõita. Kuna meil on praegu ikkagi kevad, siis tundus loogilisena soojema kliimaga aladele sõita.
Põhjas on meil ekvaator ja lõuna poole jääb Antarktika.
Olime paar aastat tagasi Kalbarris käinud, kuid ühest päevast (mis me mööda sõites seal veetsime) oli nii mitmekülgse ja võimsa rahvuspargi avastamiseks selgelt liiga vähe.
Ja tundub, et ka sellest korrast veel ei piisanud!
Teel Kalbarrisse tegime mitmeid peatusi. Üheks märkimisväärsemaks peatuseks oli bobtail sisaliku autoteelt päästmine. Ma olen varem nende huvitavate elukatega kokku puutunud nii palju, et kui nad on kuskil töö juures autoparklas liikunud, on administraator saatnud kõikidele töötajatele hoiatava kirja, et olge parklas tähelepanelikud ja hoolivad, bobtail võib teie auto alla jääda.
Kokku on sinise keelega bobtaile Austraalias neli liiki, kellest kolm elab ainult Lääne-Austraalias. Kuna sinikeelne bobtail oli alles poole tee peal ja kauguses paistsid sisaliku suunas sõitvad ja kiiresti lähenevad autod, siis mõtlesime teda veidi ergutada ja üle tee aidata. Sisalik muidugi ei arvanud meist alguses midagi, uudistas ja vaatas üsna sõbraliku näoga otsa. Andres ei julgenud teda otse kätte võtta ja võttis läbi prügikoti, mille peale läks meie roomajast sõber veidi närvi. Tüüp näitas keelt, lõgises ja üritas Andrest hammustada.
Aitasime ta üle tee ja selle asemel, et sisalik kiiresti teeäärsesse kraavi või võssa kaoks, jooksis vennike meie auto alla. Uurisime tükk aega, kus ta olla võiks, lõpuks kui olime teda mitu minutit otsinud, otsustas Andres aeglaselt väheke maad edasi sõita, et sisalik auto alt kätte saada.
Aga mida ei olnud kuskil auto all, auto peal ega autos, oli sinikeelne sisalik! See, kuhu ta ennast peitis või kuidas ta niimoodi auto alt välja jooksis, et kolm paari silmi teda ei märganud, jääb igaveseks müsteeriumiks...
Kuhu ta sai ja kas ta on ikka elus ja terve?
Kui meile Eestis selline sisalik vastu tuleks, siis nii mõnigi saaks kreepsud :)
VastaKustutaKuid kas see sisalik on alles noor? Võrreldes Eesti sisalikega tundub ta keha kuidagi teistsuguste proportsioonidega.
See sisalikutüüp ongi jässakas ja jäme. Ta on nagu paks puuoks :) Ma olen üsna kindel, et ta on oma täissuuruse saavutanud ning ei tohiks enam palju suuremaks paisuda :)
VastaKustuta