Täitsa lõpp, aastalõpp!

Uue aasta vastuvõtmisest võiks küll pikemalt kirjutada, aga igaks juhuks ütlen ära, et käisime kostüümipeol, kus pidi ennast k tähega algava tegelasena riietama. Mina panin "kitty" maski ja Andres otsis küll pikalt Kmarti töötaja töövormi, kuid läks lõpuks kergemat vastupanuteed ning ostis lihtsalt mulle kaela- ja jalutusrihma, riietades ennast nende aksessuaaride abil "kitty's owneriks".  Kell 23 läbi oli väljas +32 kraadi. 

Vaatasime Andresega mingit sotsiaalreklaami klippi. Vene keeles, tehtud jõulupuude teemal. Kui mitmeid miljononeid kuuski jõulude puhul AINUÜKSI Venemaal maha võetakse ning otsustasime sel aastal (ja tõenäoliselt ka edaspidi) kunstpuudega toime tulla. Kui sisusse süveneda, siis see elusa puu maha raiumise traditsioon on küll üks ajuvaba traditsioon. Aga ajukatest ja imelikest kultuuridesse kinnistunud traditsioonidest valmib üks postitus sel aastal! 

Kunstpuu kokkupanemine oli paras teadus: igale kõrgusastmele läksid teatud värviga märgitud oksad.  

Andres paneb alumisi oksi puu külge...

Jõulupuhkuse ajal olid Perthis suurepärased rannailmad, võiks isegi öelda, et rand oli ainuke koht, kus +40 kuumusega leevendust leidis. Andres paremal ääres. 

Pikale veninud hommikute nautimised: kuum kohvitass käes, soe elukas kõhul. 

Käisime kinos ja jätsime oma väikesele sõbrale piisavalt süüa, paari tunni pärast koju jõudes nähtud toidukauss ajas meid naerma: kutsikas oli terve kausi tühjaks söönud, jätnud järele vaid kaks hädist krõbisevat konti. Tõenäoliselt, et me ennast halvasti tunneksime ja väikese tagamõttega saabunud külalistele, noh vaata kui palju (vähe) nad mulle süüa annavad! 

Lisaks sellele, et mu seaduslik abikaasa on väga hea ja hooliv minu, meie koera, minu ja enda pere suhtes, on ta ka suurepärane ning armastav minu töö juurest adopteeritud kalaga. Andres vahetab kalal vett ja räägib elukogemusest, et kui uue veega akvaariumit täidad, tuleb seda vastu klaasi aeglaselt libistades teha, pidavat rohkem hapnikku veesse siduma.  Siis on kala õnnelik!  

Sel aastal viibisime jõululaupäeval Pireti ja Silveri juures, kes elavad meist paari kilomeetri kaugusel. Kostitajad (au ja kiitus neile) olid kaks nädalat enne hakkanud söökidega askeldama, sest sel hetkel, kui me sinna jõudsime, saime ahjusooja leiba, sülti, hapukapsast, marineeritud kukeseeni, täidisega muna, singirulle, kartulisalatit, seapraadi, verivorsti ja jumal teab mida kõike veel...

Laud oli nii peenelt ja läbimõeldult kaetud, et alguses ei julgenud selle taha istudagi. Äkki rikume kogu ilu ära? Eriti veel mina, kes emotsionaalselt rääkides vehin kätega nagu itaallane. 

Relax and take it easy this year!