Vahepeal on Elukroonik natuke laisk olnud ja kirjutamisega üldse mitte tegelenud, kui nüüd ausalt tunnistada, siis on ta isegi mõtisklenud blogi pidamise plusside ja miinuste teemal. Blogi kinni panemine on üsna suur elumuutus ja vajab veel põhjalikumat kaalutlemist ning analüüsi, sest mida need 200 inimest oma igaval tööpäeval loeksid, kui meie oma elu enam nendeni ei vahendaks.
Vahepeal mulle tundub, et meie ühe Austraalia nädala "kaheksast-viieni elu kirjeldus" on huvitavam ja seiklusrikkam, kui ühe Eesti Panga töötaja terve elu kokku (V norib selgelt muhku). Lahmiv väide põhineb huvitavatel otsingusõnadel, mida inimesed oma töö IP-aadressidelt keset päeva meie blogis taga otsivad :)
Ma olen oma elu mõtte leidnud ja mingeid suuri filosoofilisi arutelusid ja seikluste kirjeldusi selles keskkonnas enam nagu nii ei tule. Seks, valuvaigistid ja rock'n'roll, see kolmainsus pandud siia, et kallid kõmuhimulised ja "palja viki" lugejad lõpuks leiaksid midagi ekstravagantset meie blogist! Muideks, Andres ütleb mind nähes, et ma olen päris sile prink-sink (õrritada pole ilus, ma tean-tean).
Nimelt, umbes 28 aastat läks aega, aga ma sain aru, miks mind siia ilma loodud on: et asju tagasi oma kohtadele panna, asjadele uusi kohti määrata ja äsja soetatud asjadele kasutust leida, neid samal ajal pärast kasutust õigesse (üldsuse poolt kokku lepitud) kohta paigutades. Ja kui asi peaks sattuma väljapoole ettenähtud ja kokku lepitud kohta ning kui seda peaks juhtuma massiliselt, siis kulutada terve päev asjade kohtadele sättimise peale!
Tegelikult ka, inimesed, ma pean veel natuke töö juures pingutama ja mu mees peab ametikõrgenduseni laupäeva hommikuti kell 5 töötelefonile vastama ja pühapäeva hommikuti kell 8 tööle ratsutama, et me saaksime lõpuks endale täiskohaga koduabilise.
Nagu mis moodi me nii PALJU ja TIHTI koristame, peseme nõusid, paneme asju oma kohtadele tagasi. Iiveldama ajab - see kodu korras hoidmine. Ma olen täiesti veendunud, et niipea, kui me hommikul kodust välja astume, tulevad kodukratid oma peidupaikadest välja, kes kõik asjad tagurpidi pööravad. Sest ükski inimloom ei suuda kõiki tube ja pesuruume sassi ajada. Kaose tõttu tekivad taolised "peretülid":
"Kas sa tead, kus küünekäärid on, ma saan oma küünistega mööda palmi üles ronida," oli vahepeal Andrese sidelauseks. Mingi päev kordas ta sama struktuuriga lauset enamvähem kümme korda. Kuna ma olen meie kodus asjade paigutamise mänedžer ja praegusel hetkel ei ole mul ühtegi alluvat, siis kõik taolised päringud tulevad otse mulle.
(Ah, kuidas ma tahaks seda sooja soolast merebriisi edasi anda, mis minu hingamisteedesse just jõudis!)
Eirasin tema palveid päris mitu päeva, mingil hetkel, kui koera küünised tundusid olema palju lühemad mehe omadega võrreldes, läksin vannituppa, vaatasin maniküürikotikesse, kus neid mingil põhjusel muidugi ei olnud, aga kuna ma olen loominguline inimene ja pealegi veel ka naine, siis oskasin kohe vatitiku osakonda vaadata, kust ma Andrese küüniste eest ennast peitvad käärid leidsin.
Oleksite pidanud seda rahulolevat nägu nägema, millega ma selle lause ütlesin:
"Kõik on kontrolli all, musirull. Siin on su käärid."
Ja mida aeg edasi, seda rohkem kulub minu kõvaketta mälust selliste väikeste asjade meelde jätmise peale: Andres küsib, kus võiks olla tema ID-kaardi pinkoodide paber. Ma tean kohe öelda, et rahakotti ma neid tagasi ei pannud, aga nad võivad vabalt olla minu ühes kaustas, sahtlis. Pihtas, põhjas. Kui asjad pole oma ettenähtud kohal, siis oskan ma kohe öelda, mis on alternatiivsed kohad, kust neid otsida. Ja tihtipeale suudan ma kadunud asjad üles otsida. Nagu elukogemus näitab, siis statistika kohaselt olen mina see vajalik lüli, kes kõiki asju valesse kohta paneb ja ära kaotab.
Tuleb välja, et ma olengi see kodukratt!
Vahepeal mulle tundub, et meie ühe Austraalia nädala "kaheksast-viieni elu kirjeldus" on huvitavam ja seiklusrikkam, kui ühe Eesti Panga töötaja terve elu kokku (V norib selgelt muhku). Lahmiv väide põhineb huvitavatel otsingusõnadel, mida inimesed oma töö IP-aadressidelt keset päeva meie blogis taga otsivad :)
Ma olen oma elu mõtte leidnud ja mingeid suuri filosoofilisi arutelusid ja seikluste kirjeldusi selles keskkonnas enam nagu nii ei tule. Seks, valuvaigistid ja rock'n'roll, see kolmainsus pandud siia, et kallid kõmuhimulised ja "palja viki" lugejad lõpuks leiaksid midagi ekstravagantset meie blogist! Muideks, Andres ütleb mind nähes, et ma olen päris sile prink-sink (õrritada pole ilus, ma tean-tean).
Nimelt, umbes 28 aastat läks aega, aga ma sain aru, miks mind siia ilma loodud on: et asju tagasi oma kohtadele panna, asjadele uusi kohti määrata ja äsja soetatud asjadele kasutust leida, neid samal ajal pärast kasutust õigesse (üldsuse poolt kokku lepitud) kohta paigutades. Ja kui asi peaks sattuma väljapoole ettenähtud ja kokku lepitud kohta ning kui seda peaks juhtuma massiliselt, siis kulutada terve päev asjade kohtadele sättimise peale!
Tegelikult ka, inimesed, ma pean veel natuke töö juures pingutama ja mu mees peab ametikõrgenduseni laupäeva hommikuti kell 5 töötelefonile vastama ja pühapäeva hommikuti kell 8 tööle ratsutama, et me saaksime lõpuks endale täiskohaga koduabilise.
Nagu mis moodi me nii PALJU ja TIHTI koristame, peseme nõusid, paneme asju oma kohtadele tagasi. Iiveldama ajab - see kodu korras hoidmine. Ma olen täiesti veendunud, et niipea, kui me hommikul kodust välja astume, tulevad kodukratid oma peidupaikadest välja, kes kõik asjad tagurpidi pööravad. Sest ükski inimloom ei suuda kõiki tube ja pesuruume sassi ajada. Kaose tõttu tekivad taolised "peretülid":
"Kas sa tead, kus küünekäärid on, ma saan oma küünistega mööda palmi üles ronida," oli vahepeal Andrese sidelauseks. Mingi päev kordas ta sama struktuuriga lauset enamvähem kümme korda. Kuna ma olen meie kodus asjade paigutamise mänedžer ja praegusel hetkel ei ole mul ühtegi alluvat, siis kõik taolised päringud tulevad otse mulle.
(Ah, kuidas ma tahaks seda sooja soolast merebriisi edasi anda, mis minu hingamisteedesse just jõudis!)
Eirasin tema palveid päris mitu päeva, mingil hetkel, kui koera küünised tundusid olema palju lühemad mehe omadega võrreldes, läksin vannituppa, vaatasin maniküürikotikesse, kus neid mingil põhjusel muidugi ei olnud, aga kuna ma olen loominguline inimene ja pealegi veel ka naine, siis oskasin kohe vatitiku osakonda vaadata, kust ma Andrese küüniste eest ennast peitvad käärid leidsin.
Oleksite pidanud seda rahulolevat nägu nägema, millega ma selle lause ütlesin:
"Kõik on kontrolli all, musirull. Siin on su käärid."
Ja mida aeg edasi, seda rohkem kulub minu kõvaketta mälust selliste väikeste asjade meelde jätmise peale: Andres küsib, kus võiks olla tema ID-kaardi pinkoodide paber. Ma tean kohe öelda, et rahakotti ma neid tagasi ei pannud, aga nad võivad vabalt olla minu ühes kaustas, sahtlis. Pihtas, põhjas. Kui asjad pole oma ettenähtud kohal, siis oskan ma kohe öelda, mis on alternatiivsed kohad, kust neid otsida. Ja tihtipeale suudan ma kadunud asjad üles otsida. Nagu elukogemus näitab, siis statistika kohaselt olen mina see vajalik lüli, kes kõiki asju valesse kohta paneb ja ära kaotab.
Tuleb välja, et ma olengi see kodukratt!
 |
| Asjade paigutamise mänedžer tööpostil. 18.sajandil oleks pildi allkirjaks olnud: daam koerakesega. |
Kommentaarid
Postita kommentaar