Otse põhisisu juurde

Austraalia multikultuurne rahvastik: Austraalia itaallased

Ma vahetasin oma juuksuri välja, sest pikalt kasutatud juuksur on umbes kolmel korral minu juuksed täiesti enda maitse ja tahtmise järgi lõiganud ning värvinud. Tihtipeale ei ole see minu visioonile vastanud. Näide elust enesest: läksin tema juurde ja palusin natuke lõigata ning õrnalt kartulikoorest tooni võrra tumedamad triibud teha. Tund aega hiljem ennast peeglist nähes ei tahtnud ma oma silmi uskuda, mu pea oli üleni tume - šokolaadipruun. Ja juuksed 10 sentimeetrit lühemad. Üritasin viisakaks jääda, aga pidin mainima, et tulemus ei ole kindlasti see, mida ma ootasin. See lause on talle justkui tuttav, sest selle peale haaras ta saatusliku keemilise segu, mis kogu värvi 10 minutiga maha söövitas...koos minu peanahaga.  

Pärast sellist kogemust mõtlesin, et teen põhjaliku eeluuringu ja otsin kedagi suuremate kogemustega. Leidsin ühe Hispaania nimega meesterahva, kes tegutseb oma kodu tagaaias ja asub meist kõigest 3 km kaugusel. Olles veerandkohaga austraallane - selline autokeskne ja ülemõtlev - muretses minu abikaasa, kuidas ma ikka 3 km kaugusel juuksurisse saan! Pakkudes erinevaid kohalejõudmise variante, veensin oma ülemuretseva mehe, et kui sa veel mäletad, siis inimestele on liikumiseks tagajäsemed antud ja mul on need suurepäraselt välja arenenud. Ütle mulle, mis mul viga oma vabal päikesepaistelisel esmaspäeval 3 km kaugusel asuvasse juuksurisse jalutada? 

Jalutasin kodusalongi kohale ja olles kohal viisteist minutit enne kokkulepitud aega, pidin sidruni-ja mandariinipuude vahel kiiktoolis naisteajakirju lugema. Päike säras ja linnud laulsid, ootasin oma järjekorda juuksuri naise poolt tehtud rohelist teed juues. Tõepoolest, milline vaheldus kõikidele suurtes betoonsetes kaubanduskeskustes ja umbsetes ruumides asuvatele juuksurisalongidele! Hiljem selgus, et selles toas, kus see mees tegutseb, elas nende noorim tütar, õigemini see oli tema tütre magamistuba, mis pärast laste kodunt väljakolimist muudeti juuksurikabinetiks kõige juuksuritööks vajalikuga. 

Kui mind sisse kutsuti, siis esimene asi, mis mulle silma jäi, olid kaks raamitud pilti. Riietusstiili ja soengumoe järgi võis oletada, et tegemist oli 60/70-ndatel tehtud piltitega. Mõlema pildi peal olid James Bondi tüdrukutele sarnased tšikid, tolleaegsetele iluideaalile vastavad naised, kellest üks oli blond ja teine brünett. Nende kõrval suur ja tugev tumedajuukseline mees hoidmas mitme kilo raskust karikat. Jutu käigus selgus, et see tugev suur mees oli minu juuksur Peter 50 aastat tagasi, kes oma noorusajal võitis mitmeid olulise tähtsusega Austraalia ja rahvusvahelisi juuksurivõistlusi. 

Kuigi esialgu pidi mul juuksuris tund või poolteist aega minema, siis tegelikult olin seal ligemale 2,5 tundi. Teate küll, kui itaallased rääkimisega hoogu satuvad! Nad kasutavad nii palju käte abi...

Oma ligemale 70 elatud aasta kohta paistis ta väga terve ja tugev olevat, sellises vanuses täispikki tööpäevi püstijalu teha - annab ikka harjutada. Peter tuli Austraaliasse Itaaliast 1953. aastal koos oma vanematega olles kõigest kaheksa aastane, tema vend oli viiene. Kogu reis kestis peaaegu kolm kuud. Paljud tema sugulased põgenesid sõjajärgsest Itaaliast Lõuna-Ameerikasse, aga nende pere kahe väikese lapsega otsustas Austraalias õnne proovida. 

Perth oli 50-ndate keskel väike asula, olematu infrastruktuuriga. Seal, kus aastal 2013 on Midlandi linnaosa suurte kaubanduskeskuste ja elamurajoonidega, oli aastal 1953 lage kõrbemaa mõningase põõsastikuga, kus Peteri pere telgis esimesed kaks aastad elas. Tuul keerutas punase liiva üles, talvisel perioodil langes temperatuur öösel vahel nulli kanti, pesemisvõimalused puudusid. Nende neljaliikmelisest perest ei osanud keegi inglise keelt. Peter räägib sellest, kuidas ema vandus ja nuttis, aga mitte iialgi ei andnud alla. 

Peteri sõnul oli Austraalia alati olnud heatahtlik, vastuvõtlik ning tolerantne teiste kultuuride ning rahvuste suhtes. Ja kolmkümmend aastat hiljem, kui Peteri vanemad Itaaliaga taaskohtusid, tulid nad tagasi Austraaliasse ja tänasid Jumalat, et nad omal ajal Itaaliast välja said rännata. Juuksur lisas, et hoolimata konarlikust inglise keelest ja Itaalia päritolust, on tema vanemad ennast alati 100% austraallasteks pidanud. 

Poisid said inglise keele üsna kiiresti selgeks, kiiremini kui nende vanemad, ning üritasid igal võimalusel oma vanemaid keeleteadmistega välja aidata. Üks kord läks Peter koos emaga liha ostma ja ema ei teadnud, kuidas veiseliha inglise keeles on, väike poiss ei osanud ka aidata, mille peale leidlik ema pani pea kohale kaks sõrme sarvede kujutamiseks  ja tegi "muu-muu-muu" häält. Lihameister taipas kohe ja oskas veiseliha anda. Tol hetkel kriitilise tähtsusega oli pigem asjaolu, et liha müünud mees ei hakanud keelt mitte rääkiva naise ponnistuste peale naerma. 

Omaette peatüki peaks kirjutama itaallaste toidust ja kuidas nad sellest räägivad! Ma olin küll lõunasöögi tol päeval vahele jätnud, aga võtaks küll, kuidas nad räägivad maailma kõige tavalisemast võileivast!  

Kuuldes jutte kõikidest nendest toitudest ja sellest, et kõige parem veiseliha maailmas tuleb Argentiinast ja Lääne-Austraaliast, viie minuti vermicelli supist, mida tema lapselapsed iga külastuse ajal vanavanematelt nõuavad, kiiretest salatitest, hautistest, magustoitudest, avatule peal tehtud toitudest, mille peal keskmine Itaalia pere üles kasvab, tegime ise õhtusöögiks tule peal grillitud köögiviljade, seente, pähklite ja rohke spinatiga risotto, ahjus kergelt pruunistatud Itaalia leib selle kõrvale. 

Kui nüüd kogu mu eelnev jutt mingi suurema mõttega kokku võtta, siis kogu selle juuksuris viibitud aja jooksul mõtlesin selle peale, et mida pekki, inimesed julgesid nii suurejoonelisi elumuutusi ette võtta, isegi väikeste lastega, hariduse ja säästudeta, siis kui maailm oli nii ebastabiilne, sõjad olid poolest maailmast üle käinud ja sa ei teadnud, mida homne päev endaga kaasa toob. 

Praegu vaatad neid virisevaid elu üle kurtvaid mugavaid inimesi, kes elavad senise maailma ajaloo kõige parematel aegadel, ja arvavad, et saatus on nende vastu ebaõiglane olnud, ise ei julge ühtegi sammu muutuste suunas astuda, olgu selleks oluliseks muutuseks pindakäiva töökoha, elukoha või partneri välja vahetamine, südamelähedase eriala õppima asumine või teisele poole maakera kolimine. 

PS! 2006. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt elab Austraalias 199 124 Itaalias sündinud inimest. 2011. aasta loenduse kohaselt identifitseeris ennast ligemale miljon inimest olevat "Itaalia juurte ja päritoluga".  

By the mid-1970s, many Italians who had arrived in Australia after World War 11 ran successful businesses and owned their own homes and at least one rental property. Their children were studying at University or had well-paying jobs. They had seized their “second chance” and run with it, often incurring resentment from their Australian peers, who weren't driven by the same work ethic. 
The older Italians who had arrived in earlier decades were now retiring, spending winters in their units on the Gold Coast and traveling overseas to visit Italy and Europe. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria