Otse põhisisu juurde

Viktoria ja Andrese päev Suurel Vallrahul

Tõmbasin eile kõik Suurel Vallrahul (südamlikud tervitused lähevad neile, kes magasid geograafia tunnis ja ei tea mis see on) tehtud pildid arvutisse, mingi 200+ tuli kokku ja nüüd hakkan neid ühekaupa siia blogisse postitama. Teid ju kindlasti huvitab iga meie nähtud kala, korall ja veetaim üksikasjalikult? 

Haha, nali muidugi, nali! Tõmbas esiotsa higiseks ja pulss läks kiiremaks? See kalade piltide vaatamine on võrdväärne sellega, kui ma sunniks inimesi oma püreesest lapsest tehtud kahe tuhande pildi pikkust seeriat vaatama. Need toredad ajad on teil veel ees. 

Tegelikult tegime ühe ülevaatliku kolmeminutilise video olemasolevatest parimatest piltidest ning loodame, et see annab mingisuguse ülevaate sellest, mida me "seal all" nägime. Praegu tahan lisada, et suurem osa piltidest on Andrese tehtud. 

Esiteks, oli meri tol päeval üpriski tormine ja tuuline, aeg-ajalt käisid lained üle pea ja Andresele tundus isegi korraks kogu minu olek ellujäämisüritusena olevat. Reaalsuses ma siiski nägin väga palju ja kuna korallid olid nii madalal, lainete mõjul kraapisin merel manööverdades isegi ühe põlve vastu koralli ära, aga ega kergelt veritsev põlv mind veel veest välja meelitanud. Teiseks, Andres oli oluliselt stabiilsem (läbi elu) ja suutis enda suunda paremini juhtida ning samal ajal ka pilte teha. 





Kui nüüd täiesti algusest alustada ja selgitada neile, kes pole Suure Vallrahu "looduse imest" geograafia tunnis midagi kuulnud, siis esimese asjana tuleb pähe see, et Suur Vallrahu on  suur ja seda on kosmosest näha. Ise pole kosmoses käinud ja seda näinud, aga see teada-tuntud kinnitatud ja tõestatud fakt viitab asjaolule, et tegemist on ühe kuradima suure rifiga. Ametlike andmete kohaselt on Suur Vallrahu 2600 km pikkune, koosnedes 2900 eraldi seisvast rifisüsteemist. Suure Vallrahu alla kuulub ligemale 900 saart. 

Turism Suurele Vallrahule toob Austraaliale rämedalt raha sisse ja seda summa arvatakse olevat $4-5 miljardit aastas (turismist ja selle mõjust räägin lähemalt ühes teises postituses). 

Üks esimeste asjade seas, mida me oma puhkust planeerides kinni panime, oligi rifikülastus. Internetis on tuhandeid erinevaid pakkumisi, võimalusi, korraldajaid ja hindasid. Ma arvan, et mul kulus umbes nädal aega, et selleteemaline eeltöö ära teha ja valik langetada. Cairnsis kohapeal selgus, et on võimalik veel soodsamaid hindasid leida kui internetis, aga ei oska kahjuks nende ülisoodsate ($100-120) tuuride kvaliteeti kommenteerida. 

Meie jäime oma päevaga Suurel Vallrahul väga rahule ja julgeksime sinnakanti reisijatele seda firmat soovitada. Veebisait http://www.everythingcairns.com/ pakub head ülevaadet olemasolevatest võimalustest ning võrdleb sarnase sisuga tuuride hindasid, sealt samast leidsin sellise pakkuja nagu Down Under Dive. Kuna mina tervislikel põhjustel sukelduda ei saanud, siis meile oli oluline, et väljasõidul rifile oleksid samal ajal nii sukeldumise võimalus Andresele ning ka mina saaksin mõnusalt maskiga vee peal hulpida. 

Olenevalt aastaajast ning hooajast on samadel tuuridel erinevad hinnad, meie päevane väljasõit rifile juunikuus läks maksma $149 minu snorkeldamise eest, Andrese päev ühe proovisukeldumisega maksis $169. Selle lisandus veel sadamas makstud EMC/Port Charges/Fuel Levy $20 per nägu. Paadi peal saab $50 eest laenutada veealust kaamerat, päeva lõpus kirjutatakse sulle pildid DVD-le või antakse mälukaart kaasa (olenevalt pakkujast) ja kui kombitsatega veelalusaid elukaid kardad ning tuule eest märjana veidi soojakaitset tahad, siis soovitame paadis ka $10 eest päevaks wetsuiti laenutada. Nii mõnus soe ikka! Andres läks sukeldumisega hoogu ja võttis ühe sukeldumise veel, mis maksis $45. Kolmas oleks ainult $20 olnud. Oh, kui palju dollarimärke ühes lõigus! 

Mis kulud veel tuuriga kaasnesid? Kui mingit jooki tahtsid, siis selle eest pidid ise hoolt kandma. Aga need olid paadi peal väga mõistliku hinnaga, ei midagi märkimisväärset. Andres proovis mingit kahtlast Paapua õlut, mina nautisin rahvusvaheliselt tuntud Fanta võlusid. Paadil serveeriti morning tead, nii kui hommikul paati astusid, tervitas sind ülisõbralik meeskond ja värske kohvi/tee lõhn. See morning tea on üks äge Austraalia (tõenäoliselt brittidelt laenatud) komme. Tee joomine hommikul kell 10, midagi mõnusat soolast või magusat kõrvale :) Ja nii võib magu sinu peale urisemata täitsa lõunani vastu pidada.

Hinna sees oli rikkalik lõunasöök, pärastlõunased snäkid ja vein, läbipaistva põhjaga paadisõit, et koralle pealtpoolt vaadelda (meil jäi see paadisõit tuulise ilma tõttu ära) ja ühe meeskonnaliikme representatsioon erinevatest rahvusvahelistest hittidest ( Every breath you take, every Irish you hate, I'll be watching you jne) kitarri saatel. 


Nalja- ja söögimeister, hoolitses meelelahutuse ja muusika eest. Soovitas Fidžile reisida. 
Alustasin selle teksti kirjutamisega paar päeva tagasi ja nüüd avastasin, et mingi võrdlus Aasia samaväärsete tuuridega on kuskile kadunud. Huvitav, kas Big Brother jälgis mind ja kuna see võrdlus oli Austraalia kasuks - Aasia kahjuks, äkki lihtsalt tsensuur tungis mu blogisse? Ah, igal juhul, savi sellest võrdlusest, see oli nagunii minu mäletamist mööda üsna nõrkade argumentidega ja emotsionaalne. 


Kaks lehekülge paberi täitmist ja 15 minutit turvalisuse teemalist koolitust. See on Austraalia! 
Kui nüüd kõik ühepäevase meretuuriga seotud kulud kokku lugeda, tuleb päris suur summa. Eriti kui võrdluseks paned Aasia proovitud variandid, kus maksid päeva eest 30 doltsi, loksusid terve päev olematu turvavarustusega poolikus kalapaadis ja nägid vee all "nii palju" ehk kuidas seesama kalapaat ennast kunagise korallivareme külge aheldas. Aga ma olen igal juhul nõus veelkord ja veelkord ja veelkord Austraalias nii palju maksma, et samal tasemel korraldust ja elamust saada! 

Esiteks, on Austraalias kõik organiseeritud ja läbimõeldud. Lollile tehakse puust ja punaseks ette, mis, kuidas ja kuhu ning kui koralliga laeva peale tuled, visatakse sind üle parda ja aheldatakse avaliku häbiposti külge. Olgem ausad, kontingent, kes Austraalias sellistel tuuridel osaleb, on ka hoopis teine. Kui keegi peaks meritähte meres nägema, inimesed ei võta seda kaasa ja ei tee fotosessiooni rannaliival, meritäht peas. Nagu nägime mitmel korral Filipiinidel. Lolle kindlasti leidub, aga mitte sellises ulatuses nagu Aasias. 

Teiseks, on Austraalias kõik viimseni reguleeritud. Ma ei tea küll ühtegi kindlat paragrahvi, aga olen positiivne selles osas, et mingi trahvi võib sellistele tegelastele kaela väänata, kes koralle suveniiriks kaasa kisuvad. Ja Aasias ringi seigeldes oleme selliseid inimesi oi kui palju kohanud, olen ennast kirglikult tagasi hoidnud tahtmisest neile vaiaga pähe lüüa.  

Nagu Austraalia ühiskond tervenisti, koosnes ka paadi meeskond väga kirjust seltskonnast. Olen veendunud, et erinevate kultuuride esindajad suudavad väga edukalt koos töötada ja ühte paati juhtida, kui neil on üks ühine ja kokkuliitev omadus: huumorisoon. Tundus, et fiždilase, Malta päritoluga Belgia tüdruku, kes on Melbournes üles kasvanud, jaapanlaste, filipiinlaste, austraallaste omavaheline koostöö toimis suurepäraselt. Ma ei tea, kuidas teistel osalejatel, aga meie kaks saime nii palju naerda! Kohati muidugi täiesti enda arvelt...

Paadil kehtisid sisekorra eeskirjad, millest pidid kõik kinni pidama: märja wetsuitiga sisse ei tule; lestasid ja muud varustust hoiad sulle ette antud numbriga riiulis; kasutatud nõud ja prügi tood ära ning ei jäta vedelema; oksendad ja iiveldad katamaraani alumisel tagumisel dekil; oksekotti meeskonnaliikmele/tuurikaaslasele ei paku, vaid paned ise prügikasti; kui keegi üle parda kukub, siis ei tee pilti ja ei hakka naerma, vaid kutsud kõigepealt meeskonnaliikmed appi ning alles siis võid pilti teha ja naerma hakata; kõige rohkem pead austama ja kummardama Monicat, kes hoolitseb söögi eest ja valvab/kontrollib baarikapi võtit; kui midagi päeva lõpus paati jätad, siis need asjad võiksid väärtuslikud olla (telefonid, kaamerad jne) ja kõik mustad aluspüksid, märjad sokid ja kulunud rinnahoidjad paluti kaasa võtta. 

Ilm päev enne Andrese sünnipäeva oli tuuline ja pilves, katamaraani loksutas räigelt kui avamerele jõudis. Nii räigelt, et isegi mina pidin selle kergendamisdekile lootoseasendis maha istuma ja paar surtsakat välja laskma. Mul oli lihtne, sel ajal kui Andres sukeldumiskoolitusel oli, mina oksendsin oma hommikuse kohvi ja küpsise välja, aga kohe hakkas nii hea, et olin võimeline tagasi salongi minema ja uuesti loksumist taluda. Mees ei saanudki aru, et ma tuuril merehaigeks jäin. Mõned tegelased olid seal nagu kilud karbis, terve päev pikali maas ja neil ei läinud isegi siis paremaks, kui laev ennast lainevabale rifitagusele alale ära ankurdas. 

Selles suhtes ei tasu lainetuse pärast eriti muretseda, rifid ja rifiääred, kuhu inimesi tuuri raames viiakse on vaiksed ja praktiliselt lainevabad. Merehaigetele soovitame tabletid hommikul sisse võtta,  muidugi kui unustad, siis neid jaotati paadis tasuta (mina ei tohtinud võtta).

Aa, lainetest, õigus jah! Eemal nägid küll vahutavat lainelist merd, aga sinuni need sellisel kujul kunagi ei jõudnud. Mõnes kohas oli nii madal, et manööverdades lõime isegi oma põlved vastu koralli ära. Siis lugesin mingit jaburat artiklit netis, et kui korallitükk naha alla satub, hakkab korall sinu organismis kasvama. Haha, ma isegi korraks hakkasin muretsema. Mis te arvate Viki korallpõlvest ja Andrese -säärest!? Omaette vaatamisväärsus! Mürgiste korallide bakterid võivad põletikku ja allergiat põhjustada. Soovitame ettevaatlikud olla. Mulle pandi kohe joodi peale ja punetus kadus kahe päevaga, Andres (loe: mees ja kangelaskannataja) ei saanud alguses kriimustusest aru, hiljem läks asi koledaks, sest ta lihtsalt ei lasknud seda kohe alguses ära steriliseerida. 

Suure Vallrahu veealune värvikus ja rikkus väärib omaette peatükki. Nii mõnelgi korral unustasin, et olen maskiga vee all ja tegin mõnele kalale suulise komplimendi, et kui ilus ta on, mille tõttu said mu kopsud mitmel korral kopsaka soolavee koguse. Mida fantaasiat pidi olema kogu selle veealuse maailma loomisel, täiega austus ja kummardus. Mul poleks nii palju loomingulisust jagunud kõikide nende erinevate elukate loomisel. Aga kellelgi jagus. 


Jäta meelde: kalad pole kuigi head suhtlemiskaaslased :)
Käisime kokku kahes kohas ja olime Andresega mõlemal korral kaks esimest, kes tundmatusse vette hüppasid. Teises kohas tiirles paadi ümber mingi suur elukas, meeskonnaliikmed ütlesid, et tegemist võib haiga olla, mille peale suurem osa inimestest ehmus ära ja ootas selle vette minemisega, meie panime kiiresti-kiiresti kostüümid selga, sülitasime maski, torud suhu ja hüppasime, et äkki saab lähemalt näha. Vees olles saime aru, et tegemist oli lihtsalt mingi suure ja priske kirju kalaga ja mitte riffhaiga. Meeskonnaliikmed tunnistasid, et tegid inimeste haiga hirmutamisega nalja, aga kiitsid meie julgust ja pealehakkamist. 


How much is the fish? 
Kui Andres sukelduma läks, ujusin ma üpriski kaugele. Nii kaugele, et pukis valvav filipiinlane pidi mind tagasi vilistama. Seal kaugel oli selline värviline kaljusein! Ujusin ja uurisin, vesi läks sügavaks ka. Aga nii kaugele ujumine oli turvaline: hoovus oli alati selles suunas, kus paat pargitud. Isegi, kui ise enam ujuda ei jõudnud, said lasta hoovusel end tagasi kanda. Me ei raisanud Suurel Vallrahul olles ühtegi sekundit, kokku olime vist mingi 5-6 tundi vees ja kuna minul oli aktiivne ujumise päev, siis ka minu sees kasvav laps andis pidevalt tunda, et ta on ärkvel ja elab kaasa. Kui ma millestki erutunult vaimustusin, siis tema tegi kohe tõnks-tõnks-tõnks. Ja päris tugevalt. Igatahes, kogu see päev möödus täiega parimate emotsioonide tipus!  

Tuuril oli mitmeid noori vanemaid oma mudilastega ja osad lausa imikutega. Lapsed vanuses 3-5 said meeskonna poolt erikohtlemist, neile olid oma wetsuitidoma ujumisvarustus, kuigi kõiksuguseid rõngaid ja abivahendeid kasutasid rohkem asiaadid, kui mudilased. Lapsed olid nii julged ja hüppasid vette isegi enne kui nende vanemad. Seda oli väga julgustav näha, et ka lastega võib selliseid asju ette võtta, kui sa ta/nad vaid uudishimulikuks, julgeks ja iseendaga hakkama saavaks kasvatad. 

Ma võiks veel mitu lehekülge kirjutada, aga koer togib ninaga ja päike soojendab nii mõnusalt, et peaks hoopis ühe rõõmsa jalutustiiru tegema.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria