Kui mul oleks Austraalia valimisõigus...

...oleksin laupäevase parlamendivalimiste tulemustega üsna rahule jäänud. Mitte sellepärast, et liberaalid esindaksid tugevalt minu poliitilisi vaateid, vaid sellepärast, et Austraalia vajab värsket verd, uusi mõtteid ja kavatsetud ideede radikaalsemat teostust. Tööpartei on liiga pikalt (6 aastat?) võimul olnud ja ma saan täiesti aru, miks laupäevasel otsuse langetamisel valis Austraalia enamus hoopis opositsiooni kasuks: aeg-ajalt tahad lihtsalt kodus suurpuhastust korraldada, oma mööbel ümber paigutada ja raha kulutamise/säästmise prioriteedid üle vaadata. 

Mõned kuud tagasi liikles internetis mingi karikatuur, millel erinevad riigid olid kujutatud mehe suguelanditena. Jaapanit esindamas seesamunegi kimonos, Paapua omast oda läbi, Saksamaa õllekannuga mehe suguti. Austraalia kastikese kohal oli lihtsalt laupäeval peaministriks saanud Tony Abbotti pilt. Sõnumi sisu võib igaüks ise edasi tõlgendada. 

Kui kõik ringlenud naljad välja jätta ja teema tõsisematest aspektidest rääkida, siis Tony Abbott on juba mitmeid aastaid pildil olnud. Ta on päris ekstreemselt kritiseerinud valitsuse otsuseid ja tegevusi, samal ajal siiski mitte ainult kritiseerijaks jäädes, vaid ka omapoolseid alternatiivlahendusi välja tuues. Kõiksugused poliitikaanalüütikud oletasid enne valimisi, et kui Tony nüüd peaministriks ei saa on tema rong läinud...

Tööpartei populaarsus on väidetavalt aegade madalamas seisus. Kuigi põhjusteks peetakse nende poolt rakendatud süsihappegaasi maksu ja suutmatus lahendada kriitiline asüülide küsimus (iga nädal üritab Austraaliasse illegaalselt saada sadu paadipõgenikke Aasiast ja Lähis-Idast, aastal 2001 oli neid inimesi aastas 9000, eelmisel aastal praktiliselt 15 000), siis partei tegelikuks ebapopulaarsuse põhjuseks on võimetus riigi eelarvet plussi viia ja Austraalia võlakoormuse vähendamises läbikukkumine (väidetavalt pidid nad uuel aastal infrastruktuuride tarbeks hoopis laenu juurde võtma).

Mingi hetk läks asi nii kriitiliseks, et Tööpartei otsustas oma esinägu välja vahetada. Ma arvan, et peaministri väljavahetamine (sama partei sees) oli tingitud asjaolust, et partei poliitised otsused muutusid rahva seas väga ebapopulaarseks ja sellest tulenevalt kogu partei reiting muudkui kukkus. Naispeaministri Gillardi asemele pandi kiirelt pukki kunagi (samast parteist) peaministri tööd teinud Kevin Rudd, kes hakkas jõuliselt tegutsema, et rahva poolehoid tagasi võita. Ma ei tea, kui palju see tõele vastab, aga seoses sellega tahtis uus ja ajutine peaminister Rudd isegi valimiste kuupäevaks oma sünnipäeva panna (21. september)...Ei tea kas lootes, et sünnipäeva puhul antakse talle rohkem andeks ja enam hääli? 

Tony Abbott oli aga sel ajal pidevalt pildis. Talle pannakse pahaks, et Abbott kasutas oma kampaanias aktiivselt ja jõuliselt oma atraktiivseid tütreid - nende välimust. Kui aga tuletada meelde üks päev enne valimisi (mõlema partei liidri poolt) tehtud sõnavõtte, siis sisu kohapealt oli Abbotti kõne kindlasti veenvam ja täis ideid ning kavatsusi, samal ajal kui Rudd viitas eelkõige sellele, et valige meid, sest kui valite Abbottit, siis ta teeb seda ja toda. Sisuliselt rääkimata sellest, mis on tema kavatsused ja plaanid. 

Abbotti valimiskampaania oli tunduvalt vingem ja läbimõeldum kui Ruddi oma. Vaatame, kuidas ja kui kiiresti lubadusi teostama asutakse ja mis suunas uued tuuled Austraaliat viivad. Ma olen isegi natuke elevil! Kogu meie Austraalias elatud aja jooksul on Tööpartei valitsenud, nüüd aga miskit uut ja huvitavat ning teistsugust. Abbotti suurimateks lubadusteks oli eelarve plussi viimine ja välisvõla vähendamine, emapalga süsteemi "taastamine" ja laevapõgenike probleemi lahendamine (plaanides kavatseti piirivalvele Austraalia laevastik appi saata, sest mis nad sadamates tööta passivad).