Otse põhisisu juurde

Lennujaamad, need kõikvõimalike emotsioonide keskused!

Keegi kunagi kuskil jagas ütlust, et lennujaamad näevad rohkem siiramaid suudlusi kui õnnepaleed ja haigla seinad kuulevad rohkem palveid, kui kirikuseinad. Või midagi taolist. 
Mul on tükk aega peas keerelnud mõte kirjutada lennujaamadest. Viimati, kui me ühele tuttavale eestlasele Perthi lennujaama järgi läksime, ja mina saabumiste saalis seda inimest ootasin, oli mul au pealt vaadata ja näha mitmete perede/sõprade/paarikeste kokkusaamist. Nii emotsionaalne. 

Lilled. Kallistused. Suudlused. Patsutused. Sülelemised. Sülle hüppamised. Käest kinni võtmised. Pisarad. Näpistused. "Las ma kannan sinu asju" ja "Sa pole üldse muutunud!". Kuna Austraalia rahvastik on üle maailma kokku voolanud, siis võiks üldistada, et iga teise inimese pere/sõbrad/sugulased elavad kuskil mujal. Teisel pool maakera. Teisel pool Austraaliat. Euroopas, Aasias, Ameerikates, Aafrikas. 

Tookord, ma täpselt ei mäletagi, mis minu silmaalused märjaks tegi. Vist oli mingi meievanune paar, kes võtsid suurte ovatsioonide ja pisarate ja maavälise uskumatu rõõmuga oma vanemaid vastu. Isegi minutaolisele külmale eestlasele ja neid inimesi mitte tundnuna võttis tolle situatsiooni pealtnägemine seest õõnsaks. Appi, kui armas, mõtlesin mina. See on ikka tõeline armastus!

Lennujaamad. Oh jah. Mul on nende suhtes vastuolulised tunded. Natuke nagu vihkad ja samas ka armastad. Ma tunnen lennujaamades alati ärevust: kas uude ja tundmatusse kohta jõudmise või vanade heade inimestega taaskohtumise pärast. Kui mitu korda on lennujaamad mu südame tükkideks rebinud? Sa saadad ta ära, annad "kolme kuu pärast näeme" musi ja tahad lahkumisvalust südame välja tõmmata. Või kui olete mõlemad erinevaid tunneleid pidi erinevatesse sihtkohtadesse lendamas. Siis mõtled, et müüksid oma hinge kuradile, et saaks ometi samas lennukis kõrvuti istmel istuda, käest kinni hoida. 

Siis saate suureks ja hakkate koos lendama. Lendate teisele poole maakera. Kuna majutuskoha check-in algab kella kahest päeval, peate umbes 12 tundi üsna väikeses lennujaamas aega parajaks tegema. Pikk lend seljataga, ajavahe ja pesematus oma sügava jälje reaaltajule jätnud - hakkategi koos hulluks minema ja et olukorda veelgi süvendada, võtate lennujaamas kaks kanget kohvi. Pärast neid võiks juba isegi hallutsinatsioone nägema hakata: "Kas sinu maailm kõigub ka niimoodi nagu oleksid laevas?". Veel umbes 11 tundi maha konutada. Istud selle ja tolle pingi peal, vaatad õndsaid puhkusele reisivaid peresid, kepikeste najal lennukisse veerevaid vanatädisid, magad koti najal. Teed napakaid pilte. Käid viiskümmend korda WC-s nägu värskendamas. Ajad hullumaja kliendile sarnast juttu ehk milline oleks maailm, kui inimesed ei saaks oma küüsi lõigata. Kujutad ette missuguseks sõrmeküüned 50 aastaga kasvaksid? OMG, I need some sleep!

Mõne aasta pärast lähete teisele poole maakera, külla. Reis on väsitav ja oma pere nägemisest tingitud ärevus paneb juba välja lennates jalad tatsuma. Nanananana, ma pole üldse erutunud, üritate teineteist veenda, ma olen hoopis väga jahe (cool)! Kohale jõudes otsite lennujaamas pingsalt tuttavaid nägusid. Ei kedagi. On küll palju heledasilmsed ja -päised, aga meie omasid ei kuskil! Raisad, jäävad jälle hiljaks, arutame väsinud meie. Siis ilmuvad nurga tagant kõikidelt tähelepanu saavad must ja valge kits. Siin nad ongi! Varunud meie jaoks Salvesti kurke ja Värska vett, päikeseprillid väsinud silmi varjamas. Just sellisena me taaskohtumist Eestiga ette kujutasimegi: üliroheline ja lopsakas taimestik, madal maastik ja kaks jutukat kitse auto esiistmetel meiega rääkimas ja meile kurke pakkumas. 




Päris vastikud on lennujaamad. Ja nendes "head aega" ütlemine. Mäletan meie pulmaastat, 2011, kui pidime tervest trobikonnast inimestest lahkuma ja teist lennuteed pidi koju lendama. Ma vist täitsa vihkasin end Manila lennujaamas. Või vähemasti põlgasin meid, värsket majandus-ja armastusliitu nimega Saar. Vastuvoolu ujujad ja vastupäeva elajad. No, ütle mulle, miks peaks kaks Eesti inimest oma perest ja sõpradest lahku minema ja  hoopis teises suunas lendama hakkama? Austraaliat oma koduks pidama? Et taaskord näha alles kahe aasta pärast. Eks mingil hetkel lahjenes ka see sügaval kurgus istunud klomp, aga väga raske oli inimestest lahti lasta ja nad Euroopa suunas teele saata. Seda lennujaama kogemust iseloomustab senikirjeldamatu tühjus ja kurbus.

Ja siis Kuala Lumpuri lennujaam: me tulime Andresega Indo-Hiinast, minu õde ja tema kutt aga sügisest Eestist. Saime Kuala Lumpuri lennujaamas kokku, et mõni päev hiljem Austraalia suunal teekonda ühiselt jätkata. Ootasime seal neid nufikuid, kel eriti varasemat lennukogemust polnud. Mõtlesime end vist segaseks, mis kõik võib valesti minna. Kas ikka suutsid immigratsioonikaardi õigesti ära täita ja kas nad lennuki peale jõudsid? Kõik toimis ja pärast rõõmurohket taasnägemist läksime koos linna, kus minu väike õde sai kirju-mitte-midagi-ei saa-aru ja kaootilise Aasia kogemuse. Olime parasjagu tänavakohvikus söömas, kui meie juurde jalutas ühtegi sõna lausumata tundmatu mees. Näitas oma rohelise laseriga meie laua ja toidu peale ja jalutas sama hästi ära. Selline müügitehnika siis! Õde siiamaani meenutab seda juhtumit. Eks me, vanad Aasia hundid, oleme igasuguste lähenemistega harjunud, aga võhikule põhjustas too olukord korraliku kultuurišoki. 

Neid lennujaama olemisi ja nendes aega parajaks tegemisi on veel teisigi, aga siinkohal oleks paslik ära märkida kõige tähtsam asjaolu, miks asusin lennujaamadest kirjutama. Andres diagnoosis (ta viitab pidevalt diagnooside tegemisel oma õe arstikraadile, et talle on väidetavalt miskit külge jäänud kui õde arstiteadust õppis) juba eile minul healoomulise närvilisuse ja intervall-paanikahooge "appi, mu emme tuleb homme" ning nüüd, kui kohtumiseni on jäänud alla 3 tunni, olen tõesti veidi elevil ja tõenäoliselt ei suuda uinuda ning millestki muust mõelda ja millelegi muule keskenduda. 

Mõtlesime küll, et kell 1 öösel pole mõtet last üles ajada ja kaasa väntsutada, et ma jään koju ning ootan kuni Andres nad lennujaamast peale korjab ja koju toimetab, aga NOOOH. Nii palju siis ratsionaalsusest, kas te tõesti arvate, et suudan rahulikult kodus käed rüpes oodata ja istuda, kui ma pole poolteist aastat oma ema näinud ja katsunud? Loomulikult läheme kogu perega neile vastu! 

Veel vaid trummid põrinaks ette valmistada ja punane vaip kiirelt tolmust puhtaks kloppida!
Jee. Hurraa.  

Kommentaarid

  1. "Klõnks", viimaste lõikude peale tuli klomp kurku. Pole mullegi võõrad need vastikud-võimsad lennujaamad, kus üks kord rebid südant katki ja teine kord rõõmustad end segaseks kui näed tuttavat nägu. Te olete ikka vaprad, et seda kõike jätkuvalt taluda suudate, eks see käib ju mujal elamise juurde! Aga ilmselt sellised hetked kui "mu emme tuleb homme üle pooleteise aasta külla" korvavad need südamelõhestamised! Ja ükskord jõuame meie ka külla, ausõna! Seniks nautige emmet :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellepärast ma neid lennujaama ära saatma ei läinudki (nende lennuk läks ebanormaalselt vara ka), et ei tahtnud jälle pillima hakata. Vastik on tõesti, aga eemal elades on see boonus, et saad oma külla tulevate sõprade/pere/sugulastega rohkelt kvaliteetaega koos veeta, kui nad külla tulevad. Meie puhul siis ei tule arvessegi, et inimesed viitsiksid siia nädalavahetuseks või pikemaks nädalavahetuseks lennata. Ikka minimaalselt 3-4 nädalaks!

      Ütle mulle, millal sa viimati oma emaga kuu aega järjest koos olid ja koos asju tegid? Ma õppisin ema selle aja jooksul paremini tundma, just tänu sellisele intensiivsele koosolemisele ja koostegemisele. Teie ka, kui tulete, siis ärge isegi mõelge alla kuu aja siin veeta! Ma tean, et selle aja peale võib meil üksteisest pind ette tulla, aga elu näitas, et külalised tahavad vahepeal niisama tagaaias võrkkiiges kiikuda ja kokteile juua ning meie intensiivsest kultuuriprogrammist puhata :) Seega, kui tulete, siis kuu aega on absoluutne miinimum.

      Kustuta
  2. Postituse algus tuletas mulle meelde "Love Actually" filmi alguse- ja lõpuosa...seda lennujaama osa..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, kui ilusti öeldud. Ei mäleta enam seda filmi, aga mäletan, et see oli hea. Järelikult võib seostada, et tekst oli ka midagi sinnakanti (hea-halva skaalal).

      Kustuta
  3. Oi, Viki, ma ei jõua ära oodata, millal teile kuuks ajaks külla tuleme. Ja mõtle, siis juba kahe põnniga! Päris perereis kohe. Ja kindlasti jõuame selle aja jooksul nutta ja üksteist ka välja vihastada, aga võtan iga kell selle variandi, kui et teid vaid üheks õhtuks ja põgusalt näha. 2015? 2016? AGA SEE JUHTUB!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me siis hoiame end tagasi, et meid juurde ei sigineks. Kuigi noh, kätt ette ei hakka panema ja nagu sinu kogemus näitab, siis käe ette panemine pole just kõige töötavam ja tõhusam kontratseptiiv. Ma arvan ka, et küll see juhtub, ärge siblige, Kunnused ikkagi, asjad ei käi uisapäisa üleöö. Ega me siit veel niipea ära ei koli.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria