Armas poeg!
Nagu sa juba aru saanud oled, oled sa sattunud üsna kaootilisse ja pooleliolevate projektide peresse. Selle asemel, et sinu magamisaega tolmukübemete tagaajamiseks kasutada, sügan ma niisama end, vaatan Fremantle Doktoris sahisevaid puid, joon siduriniteed ja -vett ning mõtlen sulle. Aega on - see on nii minu kui ka sinu isa viimase aja motoks.
Emalik rahutus ei anna asu, mis sest, et beebimonitor on sees ja töötab. Ikka käin hiirvaikselt magamistoa uksepraost piilumas: kas asend on hea, kas temperatuur paras, kas silmad on kinni. Olgem ausad, just tänu sellistele kontrollkäikudele oled sa tihtipeale üles ärganud, sest ma olen nagu elevant portselanipoes - ajan midagi ümber või käin kuskile vastu. Praeguses vanuses oled sa kõikide häälte peale äärmiselt tundlik.
Sa oleksid pidanud mind nägema, kuidas ma ükskord kui sa magasid, aluspükste ja rinnahoidjate väel sinu voodist neljakäpukil mööda hiilisen, nagu sõdur õppusel, et telefon ja laadija magamistoast ära võtta. Jumala eest, et mobiil ei heliseks, kui sa magad! Tegelikult teame me kõik väga hästi, et see ei helise peaaegu mitte kunagi.
Telefon on 99% ajast hääletu peal.
Kui sa oled ärkvel, siis mina räägin sinuga vene keeles. Isa eesti keeles. Keskkond inglise keeles. Jah, ma tean, et sa võid pubekana tulevikus meile küsimusi esitada, et miks te mind kolme keelega vaevasite, aga kunagi veel hiljem suudad Puškinit ja Dostojevskit ja Tolstoid nende emakeeles lugeda ning sellest vabalt aru saada. Saad Eestisse kolida, kui selleks tahtmine tuleb. Või Austraalia surfipoisiks hakata.
See isa idee, et sul on neid lihaseid vaja arendada, mille abil surfilaual paremini opereerida, teeb mind, sinu ema, veidike närviliseks. Ma tean, et see on adrenaliinitekitav hobi, aga kas sa tõesti ei tahaks selle asemel näiteks klaverit mängida või joonistamisega tegeleda? Meres ja ookeanis on ju haid!
Ühtlasi tahaksin vabandust paluda paari päeva taguse kiusamise eest. Ma tean, et sulle ei meeldi oma käsi ja jalgu mingisse lögasse pista ja seal neid 4 minutit, segu kõvastumiseni hoida, aga see oli ainuke viis, kuidas me sinu miniatuursete käte ja jalgade kuju jäädvustada saime. Oleme parajad tohmanid. Ma tean. Tean. Suurest erutusest tegime paremat kätt kaks korda, aga mis seal ikka - vasak ja parem on nagunii peaaegu ühesuguse väljanägemisega.
Vahepeal meenutad sa linnukest, kes hakkab kohe-kohe lendama. Kui mitte lendama, siis pöörama, roomama, kõndima, jooksma. Appi, juba praegu tunnen, kuidas aeg kulgeb liiga ruttu! Mõtlengi siin, et peaks ajamasina leiutamisega tegelema hakkama. Saame end kõik selles nooremaks reisida ja sina jääd alati meie alla kümne kilo raskuseks "kalaks".
Kommentaarid
Postita kommentaar