Käisime eile Andrese ja Danieliga kesklinna lähedal Burswoodi pargis kuulamas kontserti "Music by Moonlight", kus Western Australian Youth Orchestra mängis kuulsamaid palasid erinevatest maailma nurkadest. Orkestri esituses kõlasid sellised lood nagu "Hava Nagila", "New York, New York", "On the Beatiful Blue Danube", "Go West" ja nii edasi. Seal oli imeline õhkkond: lebad tähistaeva ja poolkuu all oma rikkalikul piknikutekil, krõbistad küpsiseid ja jood mahla, vaatad Swani jõge, jaheda sügistuule eest kaitsmas kõige kallimate inimeste kaisutused ja kõige selle taustaks maailma parim muusika. Ausõna, ihukarvad ajasid end kõigest sellest püsti!
Daniel, olles peaaegu viiekuune, suutis terve kontserdi jooksul end ilusti ja vaikselt üleval pidada. Kordagi ei nutnud, jorisenud, jonninud ega lällanud. Kaks tundi! Täiega respekt väikemehele. Ta kuulas, vaatas ringi, istus minu süles. Veidi ehmus, kui inimesed iga pala järel plaksutasid, aga mõned tempokamad ja lõbusad lood meeldisid talle väga, sest sellist naeratust pole ma tema näol veel varem näinud. Meie taga istusid kaks pläralära-Leenut, kes jõudsid kohale, kui kontsert oli juba alanud ning ei suutnud sekundikski telefoni- ning jutuvabalt olla. Kui nüüd võrrelda viie kuu vanust last ja neid kahte, siis kindlasti häirisid täiskasvanud inimesed ümbritsevaid inimesi palju rohkem, kui aeg-ajalt rõõmukilkeid teinud beebi. Sest kes tahab kuulda ilusa muusika taustal, kuidas nende kahe naise eraelu seis hetkel on? Suht valjusti ja ebaviisakalt. Meie ees istus neljaliikmeline asiaatide perekond: ema, isa ning kaks pisikest tüdrukut, kes kuulasid tähelepanelikult ning oskasid end kogu ürituse ajal suurepäraselt üleval pidada. "Music by Moonlight" on iga-aastane tasuta üritus ja kindlasti saab sellest meie pere iga-aastane suveüritus.
Kommentaarid
Postita kommentaar