Otse põhisisu juurde

Beebiga kahetunnisel orkestri kontserdil

Käisime eile Andrese ja Danieliga kesklinna lähedal Burswoodi pargis kuulamas kontserti "Music by Moonlight", kus Western Australian Youth Orchestra mängis kuulsamaid palasid erinevatest maailma nurkadest. Orkestri esituses kõlasid sellised lood nagu "Hava Nagila", "New York, New York", "On the Beatiful Blue Danube", "Go West" ja nii edasi. Seal oli imeline õhkkond: lebad tähistaeva ja poolkuu all oma rikkalikul piknikutekil, krõbistad küpsiseid ja jood mahla, vaatad Swani jõge, jaheda sügistuule eest kaitsmas kõige kallimate inimeste kaisutused ja kõige selle taustaks maailma parim muusika. Ausõna, ihukarvad ajasid end kõigest sellest püsti! 


Daniel, olles peaaegu viiekuune, suutis terve kontserdi jooksul end ilusti ja vaikselt üleval pidada. Kordagi ei nutnud, jorisenud, jonninud ega lällanud. Kaks tundi! Täiega respekt väikemehele. Ta kuulas, vaatas ringi, istus minu süles. Veidi ehmus, kui inimesed iga pala järel plaksutasid, aga mõned tempokamad ja lõbusad lood meeldisid talle väga, sest sellist naeratust pole ma tema näol veel varem näinud. Meie taga istusid kaks pläralära-Leenut, kes jõudsid kohale, kui kontsert oli juba alanud ning ei suutnud sekundikski telefoni- ning jutuvabalt olla. Kui nüüd võrrelda viie kuu vanust last ja neid kahte, siis kindlasti häirisid täiskasvanud inimesed ümbritsevaid inimesi palju rohkem, kui aeg-ajalt rõõmukilkeid teinud beebi. Sest kes tahab kuulda ilusa muusika taustal, kuidas nende kahe naise eraelu seis hetkel on? Suht valjusti ja ebaviisakalt. Meie ees istus neljaliikmeline asiaatide perekond: ema, isa ning kaks pisikest tüdrukut, kes kuulasid tähelepanelikult ning oskasid end kogu ürituse ajal suurepäraselt üleval pidada. "Music by Moonlight" on iga-aastane tasuta üritus ja kindlasti saab sellest meie pere iga-aastane suveüritus. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...