Kuna me Andresega pole suuremad ookeanisõbrad, siis satume selle äärde väga harva. Meie kodu juurest on lähima rannani umbes 26 kilomeetrit ja koera ning lapsega ringi sõites, on see maksimaalne distants, mida laps ja koer autos jaksavad olla. Koer annab muidugi mingi hetk (oma reisipuuris olles) alla ja lõpetab niuksumise, lapse jorin aga eskaleerub iga sõidetud kilomeetriga.
Perthi rannad on isegi tuulevaiksel päeval päris tuulised, ideaalsed veespordiks, kuid tüütuvõitu niisama olemiseks. Eelistame tuulevaikseid ja liivaväheseid kohti, et saaks piknikuteki maha panna ja tundideviisi jutustada, seega meeldib rohkem jõgede, järvede ja koskede ääres aega veeta. Suurel Reedel mõtlesime, et viime koera lainetesse hullama - oma väikesest suurusest hoolimata julgeb meie terjer mitmemeetritesse laintesse hüpata.
Perthis on umbes 10 suuremat koertele mõeldud randa. Sel korral käisime South City Dog Beachis ja ei tea, kas kõik inimesed olid oma neljajalgsetega maale ja linnast välja sõitnud, aga olukord South City koerte rannas oli väga vaikne. Kui välja arvata kaks labradori, kes üritasid mitmel korral meie koera pall ära varastada. Piltidelt ei saa aru, et lained oleksid suured olnud, mis sest, et reaalselt nad olid ikka väga kõrged! Panime kotid meetreid eemale ja mingi hetk oleksime sellest kõigest ilma jäänud. Suurem laine tahtis kõik meie asjad endaga kaasa viia. Siin on väike illustratiivne ülevaade meie Suurest Reedest:
Kommentaarid
Postita kommentaar