Lõpuks! Lõpuks sain selle põneva Austraalia novelli lõpuni kuulatud ning soovitan seda ka teistele. Pealkirjaks on "The Thorn Birds" või eesti keeli "Ogalinnud" ning tegemist on ühe tuntuma Austraalia novelliga. Kui ema detsembris külas käis ning me mööda Lääne-Austraalia teid ringi kimasime, ütles ema, et Austraalia ongi selline nagu ta on endale ette kujutanud! Punane tolm, eukalüptid, eksootilised loomad, soolajärved, lõõmav päike... Siis mainis ema, et selline kujutelm sellest kandist tekkis "Поющие в терновнике" raamatut lugedes. Keskkooli ajal olevat antud raamat neil kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud.
Issand-issand ja ma polegi seda lugenud, mõtlesin mina ja otsustasin esimesel võimalusel "Ogalinnud" kätte võtta. Kahjuks väikese beebiga koos elamisel on lugemine suursuguseks luksuseks, seega tõmbasin endale "Ogalinnud" venekeelses audioraamatu versioonis ning kuulasin telefonist kõrvaklappidega igal vabal hetkel (põhiliselt jalutuskäikude ajal).
Piltidel minu ema kujutelm Austraaliast:
Piltidel minu ema kujutelm Austraaliast:
Eks mingi hetk oli viimasest kuulamisest nädal aega möödas ning pidin oma mälu veidi värskendama. Aga ei jätnud pooleli! Raamat ise oli väga põnev ning palju äratundmisrõõmu pakkuv - eriti need pikad ning põhjalikud Austraalia looduse ja eluolu kirjeldused. Või kuidas Teise Maailmasõja eel lambapidajad elasid ning igasuguseid huvitavaid nüansse nende igapäevaelust. Näiteks, et karjastel polnud aega lammaste kastreerimisega eraviisiliselt tegeleda ning tihtipeale tõmmati lambapoisil munandid karjase hammastega küljest ära. Oeh. See võis küll võigas olla. Autor maalib väga tõese pildi Austraalia Outbacki elust, kust ei puudu tulekahjud, dekaadipikkused põuad, tööliste nappus ja üleküllus, naabrite vahelised tülid ning muud draamad jne.
Aga noh, ei saa mainimata jätta fakti, et raamatus kirjeldatakse värvikalt keelatuid suhteid ning vahekordasid - katoliikliku preestri ning noore tüdruku vahelisi. 50 halli varjundi fännidel soovitan aga sellest raamatust kauge kaarega eemale hoida, sest see pole mingi keelatud seksi Piibel.
Igatahes, raamat on eelmise sajandi Austraalia elu kirjeldav. Moraal ja kombed olid ka väga teistmoodi, peakangelased ei istunud oma iseloomude ja käitumise poolest, aga arvesse peab võtma, et mis tollel ajal oli kombeks ja mis mitte. Kuskilt lugesin, et "Ogalindude" autori sõnul on peakangelanna prototüübiks tema enda lihane ema ning ta vihkas igat pisiasja oma emas ning sisuliselt ka novelli peakangelast. Ma ka ei salli selliseid kannatusi ihaldavaid ja sõnaahtraid naisi ja võin isegi surmkindalt kinnitada, et isegi lõpuks, kus peakangelanna kannatused läksid ERITI suureks, ei tundnud ma talle üldse kaasa. Täiesti ebasümpaatne tuim ja külm inimene. Aga raamat on ise väga lugemisväärne! Need, kes tahavad end Austraalia kirjandusega kurssi viia, võiksid just nimelt "Ogalinnud" raamatuga seda teekonda alustada.
Kommentaarid
Postita kommentaar