Otse põhisisu juurde

"The Thorn Birds"/"Ogalinnud"/"Поющие в терновнике"

Lõpuks! Lõpuks sain selle põneva Austraalia novelli lõpuni kuulatud ning soovitan seda ka teistele. Pealkirjaks on "The Thorn Birds" või eesti keeli "Ogalinnud" ning tegemist on ühe tuntuma Austraalia novelliga. Kui ema detsembris külas käis ning me mööda Lääne-Austraalia teid ringi kimasime, ütles ema, et Austraalia ongi selline nagu ta on endale ette kujutanud! Punane tolm, eukalüptid, eksootilised loomad, soolajärved, lõõmav päike... Siis mainis ema, et selline kujutelm sellest kandist tekkis "Поющие в терновнике" raamatut lugedes. Keskkooli ajal olevat antud raamat neil kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud. 
Issand-issand ja ma polegi seda lugenud, mõtlesin mina ja otsustasin esimesel võimalusel "Ogalinnud" kätte võtta. Kahjuks väikese beebiga koos elamisel on lugemine suursuguseks luksuseks, seega tõmbasin endale "Ogalinnud" venekeelses audioraamatu versioonis ning kuulasin telefonist kõrvaklappidega igal vabal hetkel (põhiliselt jalutuskäikude ajal). 
Piltidel minu ema kujutelm Austraaliast: 




Eks mingi hetk oli viimasest kuulamisest nädal aega möödas ning pidin oma mälu veidi värskendama. Aga ei jätnud pooleli! Raamat ise oli väga põnev ning palju äratundmisrõõmu pakkuv - eriti need pikad ning põhjalikud Austraalia looduse ja eluolu kirjeldused. Või kuidas Teise Maailmasõja eel lambapidajad elasid ning igasuguseid huvitavaid nüansse nende igapäevaelust. Näiteks, et karjastel polnud aega lammaste kastreerimisega eraviisiliselt tegeleda ning tihtipeale tõmmati lambapoisil munandid karjase hammastega küljest ära. Oeh. See võis küll võigas olla. Autor maalib väga tõese pildi Austraalia Outbacki elust, kust ei puudu tulekahjud, dekaadipikkused põuad, tööliste nappus ja üleküllus, naabrite vahelised tülid ning muud draamad jne. 

Aga noh, ei saa mainimata jätta fakti, et raamatus kirjeldatakse värvikalt keelatuid suhteid ning vahekordasid - katoliikliku preestri ning noore tüdruku vahelisi. 50 halli varjundi fännidel soovitan aga sellest raamatust kauge kaarega eemale hoida, sest see pole mingi keelatud seksi Piibel. 

Igatahes, raamat on eelmise sajandi Austraalia elu kirjeldav. Moraal ja kombed olid ka väga teistmoodi, peakangelased ei istunud oma iseloomude ja käitumise poolest, aga arvesse peab võtma, et mis tollel ajal oli kombeks ja mis mitte. Kuskilt lugesin, et "Ogalindude" autori sõnul on peakangelanna prototüübiks tema enda lihane ema ning ta vihkas igat pisiasja oma emas ning sisuliselt ka novelli peakangelast. Ma ka ei salli selliseid kannatusi ihaldavaid ja sõnaahtraid naisi ja võin isegi surmkindalt kinnitada, et isegi lõpuks, kus peakangelanna kannatused läksid ERITI suureks, ei tundnud ma talle üldse kaasa. Täiesti ebasümpaatne tuim ja külm inimene. Aga raamat on ise väga lugemisväärne! Need, kes tahavad end Austraalia kirjandusega kurssi viia, võiksid just nimelt "Ogalinnud" raamatuga seda teekonda alustada. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr