Eestis võtad juurde ja Austraalias maha

Singirull ja rullbiskviit võtsid end taas kätte ja hakkasid austraaliapärast tervislikku ja liikuvat eluviisi elama. Eestist Austraaliasse jõudes olime mõlemad 3-5 kg raskemad. Täitsa masendav! Kuigi inimesed peaksid just Austraalia ja USA rämpstoiduparadiisis elades ja olles kaalus juurde võtma. Mitte Eestis ei peaks nii olema! Samas, oma viga muidugi, sest maasinkidele ja grillvorstikestele, vahukoorestele maasikatele ja kohupiimakringlitele, siidritele ja õlledele ei suutnud tähtsal hetkel "EI"  öelda. Eks nüüd tuleb pekkide põletamise nimel kanni pingutada. 

13. august on nüüdsest meie peres märkimisväärne püha - PR (permanent residency) kättesaamise päev. Pulmaastapäeva, meie sünnipäevade ja lapse sünnipäeva, jõulude ja aastavahetuse tähistamise kõrval.  Jee-jee-jee, kukerpallid, kükid, hüpped, kilked, ohked, jeed kuubis. Kaua võib siin ihaldusväärses riigis kui "temporary resident" elada? Kas nad siis ei saanud tõesti esimesest hetkest peale aru, et me tulime, et jääda? Elu on muidugi seiklus, mähkmehunniku sorteerimise ja põranda pesemise kõrvalt tuleb seda endale vahel meelde tuletada, aga ikkagi, elu on seiklus! See PR ei tähenda, et muutume ülimugavaks lihtsat elu elavaks kohalikuks. Või olemegi juba austraaliapäraselt mugavad? Aeg näitab. Ikka peab vahepeal miskit peadpööritavat ja teistsugust, rutiinivälist tegema. Lastele peab maailma näitama, seda peab ise veel nägema. Ja ma siiski ei välista, et mingi eluperioodi elame/veedame Eestis. Hetkel positsioneerime end Austraaliasse ja seda puhtpragmaatilistel põhjustel, kuna siit on Antarktikasse lähemale ja odavam reisida. Ma loodan, et kallitele meie käekäigu pärast muretsevatele sõpradele ja lähedastele on taoline argument vastuvõetav. 

Kui rääkida igapäevaelust, mida elan, siis mulle meeldib tagasi olla. Täiega. Elu läheb edasi. Kuigi Eestis olemine oli hea ja mõnus vaheldus. Siin saan asju oma käe ja maitse järgi teha, magada oma voodis, oma mehega, kõditada koera, mitte mõelda koguaeg, et peaks pesu pesema, kuna riideid on piiratult ja mis variandid ning kombinatsioonid veel alles on?! Kes mind punktist A punki B küll sõidutaks? Eesti inimesed on igati abivalmid ja vastutulelikud, aga mul on mingi tõsine kiiks või probleem teenete palumisega. Raske on abi küsida ja teeneid paluda. Ja kui keegi aitab või teeb teene, siis tunnen, et peaksin sellele inimesele tänutäheks tähed taevast alla tooma. Siin ma olen iseseisev ja ei looda kellegi hea inimese abile. 

Täna just vaatasin end kõrvalseisja pilguga peeglist, ma olen vahel täitsa naeruväärne olevus, kes teeb roolis olles lapsele tahavaatepeeglist nägusid ja laulab kiiresti Kaukaasia aktsendiga kehvas vene keeles Vinni Puhhi laulu. Daniel kergitas selle peale küsivalt ja hämmeldunult kulmu, minu meelest kukkus etteaste päris naljakalt välja. Uskumatu, kui palju emotsioone selle kahe minuti pikkuse laulu jooksul minu näost läbi jooksis...

Homme lähen ajan kohaliku haigekassa Medicare kaardi asju ja siis saan õpingute jaoks paberid sisse anda. Avalduses on Medicare numbrit vaja. 

Ahjaa, tahtsin muuseas ära mainida ka selle, kellega meie koer meie äraolekuajal elas. Me ei andnud teda teisele perele ära, ei pannud magama ega isegi toppinud ajutiselt sügavkülma. Tal oli oma isiklik koerahoidja, kes elas meie juures ja nagu naaber ütles, siis suurema osa ajast oli hoidja kodus. Austraalias toimib tegusalt selline portaal nagu Aussie House Sitters, mida mulle soovitasid mõned kohalikud. Kui ma sinna meie kuulutuse üles panin, olin üsna skeptiline, et kes siis nüüd nii lühikese etteteatamiseaja (1,5 kuud) peale kuuks ajaks meile elama tuleks? Aga tahtjaid oli nii palju - kuulutusele vastas 9 huvilist. 

Ma muidugi võtsin esimese, ei viitsinud kõikidelt inimestelt lisaküsimusi küsida, ta oli nooremapoolne naisterahvas, kes saatis mulle oma soovitajate kontaktid, sellekohase CV (puudutab loomade hoidmist ja muud vabatahtlikku tööd) ja hiljutise politseitõendi, et tal pole ühtegi kriminaalset tegevust või karistust õhus. Tema saab meie majas tasuta elada, meie saame selle eest koera hoidmise ja hoolitsemise teenust. Diil. Alguses mõtlesime küll oma idaeuroopaliku mõistusega läbi igasugu skeeme ja variante, et mida kõike võiks hoidja teha või mis käkki keerata, aga Austraalias toimivad paljud ühendused usaldusel. Peab juba kord sellesse ühiskonda sulanduma ja teistmoodi mõtlema hakkama. 

Jäime selle tasuta "win-win" teenusega väga rahule ja soovitame teistelegi. Siin on täitsa arvestatav kontingent neid inimesi, kes niimoodi erinevate majapidamiste vahet elades ja teiste inimeste kodusid hoides oma raha säästavad. Põhiliselt ikkagi pensionärid, kes reisivad mööda Austraaliat karavaniga ringi ja peatuvad erinevates linnades kuu või kaks. 

Meie kodu läikis ja oli väga puhas, koer oli rahulolev ja rõõmus, küll veidi paksem, kui enne (aga selle võib kastreerimise süüks panna), aga vähemalt ei pidanud kuskil rõvedal betoonpõrandal mõnes koerahotellis olema ja elama. Kahtlane on muidugi, et Zac pärast meie äraolekut nõnda koledal kombel põrandaharja, tolmuimejat ja staadionil Austraalia jalgpalli mängivaid inimesi/meeskondi kardab...