Otse põhisisu juurde

Meie kolmkeelne pere

Aastase lapse puhul oleks vara üldistada, et mis keelt ta meil siis räägib, et pigem räägiksin sellest, mis keelest ta paremini aru saab ja mida tema suust välja tulevad väljendid, häälikute ühendid ja sõnad meenutavad. Kuskil kunagi ühes beebide teemalises dokumentaalfilmis öeldi, et igale maailma beebile on kaasa antud eriline anne. Ta on võimeline ükskõik, mis maailma keele selgeks saama: 
Adults can only identify the 45 or so sounds that make up our mother tongue. Research shows that at six months babies can hear the difference between the 150 sounds that make up every language in the world. Babies are born prepared for any language, watching our mouths when learning new words.
Ma olen alati seda meelt olnud, et lapsed on äärmiselt võimekad ning kui sa lapsevanemana nendesse vähegi panustada viitsid, tasub see vaev end kord ära! Mul oli alguses raske Danieliga vene keeles rääkida. Mitte sellepärast, et ma ei oleks osanud või tahtnud, ma mõtlesin oma argiasju eesti keeles ning iga kord, kui sa lapsega suhelda tahtsid, pidi aju tõlkimissaaga läbi tegema. Vahepeal nagu ei osanudki paugupealt tõlkida. Loed mingit eestikeelset raamatut venekeelse sünkroontõlkega ja järsku on tekstis selline "laialt kasutatav" sõna nagu "nirk", дай Бог, kui sul välkkiirelt pähe tuleb, kuidas nirk vene keeles on! Mul ei tulnud. Vahepeal mõtlesin kergemaid asendussõnu asemele, vahepeal jätsin lause poolikuks ning tegija välja stiilis "näed, kuidas TA (nirk) kitarri mängib". Aga vaikuses pole me kunagi olnud! 

Osad austraallased on veidi negatiivselt meie kolmkeelsusele reageerinud. Mõni tegi mürgise märkuse, et kas tahad oma lapsest Einsteini kasvatada, mis ta siin ikka teiste tittedega kõristitega mängib, parem harjutagu klaverimängu! Ma pole sellest välja teinud ja pigem mõelnud, et taolised märkused on nende inimeste enda traagika. Ma tahan oma lapsele avada uksed erinevatesse kultuuriruumidesse, ja ma pole siiani kindel, et sellest midagi välja tuleb, aga vähemalt me proovime. Me näeme vaeva. Ja kui ta lõpuks vene ja eesti keele hülgab ning neid selgeks ei saa, oleme talle kasvõi nii palju andnud, et ta on keeleõppele vastuvõtlikum...Ma loodan südamest, et härra Saar on oma geenipagasiga meie pojale edasi andnud ka oma keeletalendi. Varbad ja sõrmed on ristis! 

Siiani tundub, et vene keel on domineeriv. Ajuvaba, eks? Eestikeelne perekond elab Austraalias, isa ja ema räägivad omavahel eesti keeles, isa suhtleb lapsega samuti eesti keeles, vaid ema räägib lapsega kõik päevad läbi vene keeles, aga hetkeseisuga tõepoolest (võib muutuda) saab meie laps paremini vene keelest aru. Lemmikuteks väljenditeks on: нельзя, что это, кто это, пожалуйста дай маме, иди сюда, что с тобой. Väikemees näitab iga asja peale näpuga ja ütleb midagi taolist, mis kõlab justkui это. Ta on mulle alates viiendast kuust peale "emme" öelnud ja on siiamaani selle sõna juurde jäänud, aga vahepeal, kui ma piisavalt kiiresti hüüdele ei reageeri, siis ütleb ta vihaselt "мама". Aga "мама" on selline karm sõna, mida ta kasutab vaid äärmiselt kriitilises situatsioonis. 

Tädide piltide juures ütleb "тетя" ja Andrese pere grupipildi peal on mõned onud ka, kui seda näeb, siis ütleb "дядя". Kui Andrese pilti vaatab, kus ta on suurte võltside hiirekõrvadega, ei oska laps midagi üheski keeles öelda, vaid hakkab veidralt itsitama. Isa on muidu hetkel ka midagi дядя taolist. Andresest on vahepeal lingvist saanud, mõtles ja mõtles, et kust kohast on inglise keelde "daddy" tulnud ja arvas, et eks ta sellepärast "daddy" ole, et laste esimesed lalisemisühendid on ma-ma-ma ja da-da-da, ba-ba-ba. Puhtpragmaatilistel põhjustel - et isad end tähtsana tunneksid! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria