Miks ma vahel koju igatsen

Andres kahtlustas, et mind on mingisugune mürgine putukas purenud. Mitte sellepärast, et oleksin marutaudiselt käitunud või end halvasti üleval pidanud, vaid sellepärast, et üks päev ilmus minu kaela tagumisele osale suur punane laik, mõned tunnid hiljem ei saanud kaela pöörata ega keerata, kaelavalu levis ümbruskaudsetesse lümfiühendustesse, päevale järgnenud ööl terve keha krambitas ja värises, samal ajal palavikku ei tulnudki. Mingi hetk hakkas silmadest midagi tulema, nii intensiivselt, et hommikul ei saanud silmi lahti - need olid kinni kleepunud. Et jah, ma tõesti ei tea, kas tegemist võis olla mõne ämbliku või putukaga! Või lihtsalt mingi väga halb infektsioon? 

Me muidugi oleme eriti hoolsad ämblike kohapealt, teeme siin mürgitamisreide, sest laps on pidevalt õues ja ronib igal pool ringi, ei taha, et teda näiteks süütu olemisega redback naksaks. Redback raibe on nii levinud Austraalias, ja mürgita palju tahad, kui üleaedsed seda ei tee, ronivad nende ämblikud äsja vabanenud ja puhastatud pinnale. Andres koguaeg räägib, kui kasulikud need ämblikud on, söövad neid rasvaseid kärbseid ja muid tüütuid elukaid, aga ma ei saa oma ebameeldivusest ja foobiast üle hoolimata nende üllast funktsioonist kogu toiduahelas. Pole midagi vastikumat ja jälgimat, isegi Eesti metsas või võserikus, kui läbi ämblikuvõrgu joosta ja lasta oma fantaasial lennata, kuhu selle õnnetu omanik maanduda võis! 

Muidu teisteks kahtlustusteks olid kurikuulus ebola viirus ja pidalitõbi, aga oh ei midagi nii tõsist, et minu väga hõivatud mees end töölt vabaks võtta oleks saanud. Ma sügavalt kummardan tema pühendumist ning teist nii kohusetundlikku töötajat siin maamunal on raske leida, ta annab endast kodus olles rohkem kui 150% - tegeleb lapsega ja põetab mind, kui ma maas olen, aga vahel harva ajab närvi mustaks, kui sa tunned end varahommikul justkui elusast peast mädanev ja tugevalt viga saanud gasell, aga ta ütleb, et jah kallis, just praegu on mul väga kiire periood ja see on kindlasti mööduv, nii ei jää, aga just sellel nädalal ma ei saa tunnikestki varem ära tulla, rääkimata veel lapsega koju jäämisest - peab kuidagi hakkama saama! Kõige hullem on veel see osa, justkui Murphy seadus, et sel nädalal, kui ma end nagu elav laip tunnen, läheb Andres tund aega varem tööle. Lõpetab nagu ikka, tavalisel ajal.

Kui tüüp on tööle läinud ja lained pea kohal kokku löövad, nutad väheke salaja WC-s, et last mitte ära hirmutada, pühid pisarad ja tati näost ära, korjad oma tükid kokku ning asud tegutsema. "Lalala-trallalaa, lähme sõitma rongiga ja siis sööme risottot, mille ma KOHE soojaks teen," ütlen näljast kisavale põnnile...

Selle postituste märgistaks selliste märksõnadega nagu: #elu pere ja sugulasteta kaugel võõral maal!

Kõige selle kehva enesetunde juures ei unusta ma huumorimeelt ja üritan veidike nalja teha. Kuna rääkimine valmistab kohutavat piina, iga sõna võrdub merineitsi sammuga kuival maal, siis olen aru saanud, et laulmine rääkimise asemel on palju parem kogu organismile! Ja pole üldse valus! Ma kahjuks ei oska nii olla, et lapsega päev otsa ei räägi, seega olen valinud laulmise stiilis rääkimise. Meie enda väike Saare pere operett iga jumala päev...