Otse põhisisu juurde

Miks ma vahel koju igatsen

Andres kahtlustas, et mind on mingisugune mürgine putukas purenud. Mitte sellepärast, et oleksin marutaudiselt käitunud või end halvasti üleval pidanud, vaid sellepärast, et üks päev ilmus minu kaela tagumisele osale suur punane laik, mõned tunnid hiljem ei saanud kaela pöörata ega keerata, kaelavalu levis ümbruskaudsetesse lümfiühendustesse, päevale järgnenud ööl terve keha krambitas ja värises, samal ajal palavikku ei tulnudki. Mingi hetk hakkas silmadest midagi tulema, nii intensiivselt, et hommikul ei saanud silmi lahti - need olid kinni kleepunud. Et jah, ma tõesti ei tea, kas tegemist võis olla mõne ämbliku või putukaga! Või lihtsalt mingi väga halb infektsioon? 

Me muidugi oleme eriti hoolsad ämblike kohapealt, teeme siin mürgitamisreide, sest laps on pidevalt õues ja ronib igal pool ringi, ei taha, et teda näiteks süütu olemisega redback naksaks. Redback raibe on nii levinud Austraalias, ja mürgita palju tahad, kui üleaedsed seda ei tee, ronivad nende ämblikud äsja vabanenud ja puhastatud pinnale. Andres koguaeg räägib, kui kasulikud need ämblikud on, söövad neid rasvaseid kärbseid ja muid tüütuid elukaid, aga ma ei saa oma ebameeldivusest ja foobiast üle hoolimata nende üllast funktsioonist kogu toiduahelas. Pole midagi vastikumat ja jälgimat, isegi Eesti metsas või võserikus, kui läbi ämblikuvõrgu joosta ja lasta oma fantaasial lennata, kuhu selle õnnetu omanik maanduda võis! 

Muidu teisteks kahtlustusteks olid kurikuulus ebola viirus ja pidalitõbi, aga oh ei midagi nii tõsist, et minu väga hõivatud mees end töölt vabaks võtta oleks saanud. Ma sügavalt kummardan tema pühendumist ning teist nii kohusetundlikku töötajat siin maamunal on raske leida, ta annab endast kodus olles rohkem kui 150% - tegeleb lapsega ja põetab mind, kui ma maas olen, aga vahel harva ajab närvi mustaks, kui sa tunned end varahommikul justkui elusast peast mädanev ja tugevalt viga saanud gasell, aga ta ütleb, et jah kallis, just praegu on mul väga kiire periood ja see on kindlasti mööduv, nii ei jää, aga just sellel nädalal ma ei saa tunnikestki varem ära tulla, rääkimata veel lapsega koju jäämisest - peab kuidagi hakkama saama! Kõige hullem on veel see osa, justkui Murphy seadus, et sel nädalal, kui ma end nagu elav laip tunnen, läheb Andres tund aega varem tööle. Lõpetab nagu ikka, tavalisel ajal.

Kui tüüp on tööle läinud ja lained pea kohal kokku löövad, nutad väheke salaja WC-s, et last mitte ära hirmutada, pühid pisarad ja tati näost ära, korjad oma tükid kokku ning asud tegutsema. "Lalala-trallalaa, lähme sõitma rongiga ja siis sööme risottot, mille ma KOHE soojaks teen," ütlen näljast kisavale põnnile...

Selle postituste märgistaks selliste märksõnadega nagu: #elu pere ja sugulasteta kaugel võõral maal!

Kõige selle kehva enesetunde juures ei unusta ma huumorimeelt ja üritan veidike nalja teha. Kuna rääkimine valmistab kohutavat piina, iga sõna võrdub merineitsi sammuga kuival maal, siis olen aru saanud, et laulmine rääkimise asemel on palju parem kogu organismile! Ja pole üldse valus! Ma kahjuks ei oska nii olla, et lapsega päev otsa ei räägi, seega olen valinud laulmise stiilis rääkimise. Meie enda väike Saare pere operett iga jumala päev...

Kommentaarid

  1. Appi! Te peate endale ikka mingi lapsehoidja leidma, kes hädaolukorras käepärast oleks võtta. Ise haige olles on niiiii raske lapsega tegeleda. Hoopis sinuga peaks tegeletama!
    Aga pakkumine koos Võrtsu äärde naabertaludesse kolida on jõus. Las siis mehed teevad tööd, meie saame päeval lastega mängida ja laulda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu lapsehoidja on Herr, aga kuna ta on töönarkomaan, siis teadagi, kuidas need haiguspäevad välja näevad. Paar korda on ta isegi koju jäänud, aga aktiivselt telefoni ja arvutiga tegelenud, siis ma olen lõuna ajal oma pimedast urust välja kobinud ja tervele perele (ja kodus töötavale mehele) süüa meisterdanud! Et jah, peab mingi usaldusväärsema "on call" lapsehoidja leidma :)

      Võrtsu äärde kõlab romantiliselt, meenutad siin näiteks "Tõe ja Õiguse" naiste elu, siis enam nii väga roosilisena ei tundu. Elu maal on väljakutsuv, raske ja väga töine!? Või millisena sina seda ette kujutad?

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr