Otse põhisisu juurde

Üheaastase unistuste sünnipäev: koos emaga õllepudelit kallutada

Ma olen ärritumise ja iga-asja-vastu-protesti-east välja kasvanud, vähemalt enda meelest, suhtun päris sallivalt paljudesse ebanormaalsetesse nähtustesse, suhetesse ja inimestesse. Täiskasvanud inimesed teavad ise, kuidas elavad. Hingan sisse-välja ja jätan asjad välja ütlemata. Ma ei viitsi ebavajalike konfliktidega oma elu rikastada. 
Aga...

Mul on tunne, et pean rohkem lillede ja liblikatega tegelema, sest viimasel ajal olen mingil imelikul kombel ja põhjusel ümbritseva maailma suhtes päris ülekohtune ja kuri!? Igatahes, mul on üks tore Austraalia tuttav. Minust kaks aastat noorem tütarlaps, kellega ma ühes X riigifirmas koos töötasin. Meil on sisuliselt sama vanad lapsed, temal on koer, minul on koer. Ta on palju reisinud ja on toetav igasuguste heategevusürituste osas. Kuulsin, et tal olevat isegi Aafrikas täitsa oma sponsorlaps, kellele ta algselt kitseraha, hiljem riiete, toidu, pastakate ja pliiatsite vahendid kandis. Ta seisab julgelt kodutute inimeste, mahajäetud koerte ja loomade ning muude abivajajate eest. Selline üllas hing! Ma pole temaga tükk aega kokku saanud. Ta on minu FB sõbralistis ja tema virtuaalne vastuoluline imago tekitaski väikese intriigi. 

Kuna ta lisab kõik asjad meeldivatesse, alates hommikupudru brändist lõpetades seksipooside idee lehekülgedega, mõtlesin juba ammu, et liiga palju ebaolulist müra ja infot. Võtaks tema uudised maha, sest no tõesti, sada lehekülge päevas, mis meeldivatesse lisatakse ja sellele tuleb lisada veel tuhanded kampaaniad, kommentaarid, meeldimised. Mingi hetk oli minu uudisvoog tema asju täis! Hoolimata, et oled mõne persooni uudiste saamise kinni keeranud, lipsavad mõned ikka läbi. Sõbrapäeva paiku oli ta oma mehest poeemi kirjutanud, illustreerinud seda suure karvase mehe suguelundiga ja keegi oli tema peale FB-s kitse pannud - et antud pilt on ebatsensuurne ja ebasobilik. Sellele järgnes suur nõiajaht, kes see nõme olend ikkagi oli, tule välja, see inimene ei vääri tema sõbralistis olemist! Mina seda imelist suguelundit KAHJUKS ei näinud, võib-olla oleksin ka seda pilti ebasobilikuks märgistanud. 

Kui ta rase oli, siis oli normaalne, et postitas igasugu emotsionaalseid ja härdaid jutukesi, kuidas võtame käest kinni, hingame sisse, puhastame aura ja armastame maailma sellisena nagu maailm on. Ta oleks võinud täpsustada, ka selles teadaandes, et tema veel sündimata tütar hingab oma eostumisest ja kuni tema hoole all olemiseni oma ahelsuitsetajast ema kaudu iga päev vähemalt pakitäis sigarette sisse! Ma ei tea, kuidas teistele, aga kui sa räägid avalikult, kui väga sa kellestki hoolid ja armastad, siis mõnikord (mitte alati) võiks seda tegudega toetada. Kui rase naine pläru eest FB staatust trükib - sellest kuidas ta oma veel sündimata lapsest hoolib ja teda armastab. Kas pole mitte silmakirjalik ja hoolimatu? Minu jaoks on. 

Siis need keskmise näpuga kiiruskaamerate fotod! Iga kuu tuleb temalt mingi teade, et mendid on need ja need, jälle võtsid teda selle ja selle kiiruseületusega rajalt maha. Selle abil võin järeldada, et ta on ka üks paras liiklushuligaan! Ja on uhke selle üle! Tema Danieliga sama vana tütar on ema rikkumiste ajal autos olnud - lapsele pidavatki kiiresti sõitmine rohkem meeldima. Virtuaalvanaema on küll mõne liikluskaamera pildi alla omapoolse manitsuse pannud stiilis, et sa ei TOHI kihutada, kui minu lapselaps sinuga autos on. 

Noh, neid vastuolulisi detaile on veel. Lapse esimesel sünnipäeval pandi üles pilt, kus väike tüdrukuke kallutab õllepudelit suhu, palju õnne - selle all vanemad arutlevad, et kellelt see komme küll pärit on? Isa oli väitnud, et talle õlu ei maitse, õlu on rohkem ema teema. Ma ei tea, kas laps päriselt jõi või ei joonud sellest pudelist, ma lihtsalt ei arva, et ükski laps siin ilmas peaks oma sünnipäeva tähistama õluses seltskonnas - olgu siis umbes emaga või ise pudelit (kasvõi ainult ema Facebooki pildi jaoks) kallutades! 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria