Otse põhisisu juurde

Meie laupäevane kähmlus agressiivse stafiga

Nii kaua, kui me siin mandril elanud oleme, pole me sisuliselt kordagi kunagi ühegi agressiivse koeraomanikuga parkides, mänguväljakutel ega muudes avalikes kohtades kokku puutunud. Austraalia koerad on päris hästi kasvatatud, hoolitsetud ja armastatud oma omanike poolt. Võib-olla sellepärast, et enamust ei hoita ketis ja ei anta suure kaikaga peksa, kui koer midagi valesti teeb? Ma ei tea, milles see õnnelike ja rahulike koerte saladus seisneb...igatahes, üldpilt on päris hea!

Terve eilse päeva üritasin esmaabi, astma ja anafülaksia koolitusel mannekeenidele elu sisse puhuda ja pärast täispikka tööpäeva koju jõudes leidsime, et ilm on liiga hea ja neljakäpaline muutus ka väga rahutuks - on aeg parki minna! 

Tegime oma jalutamistiirud ära ja olime veel pargi otsas mänguväljakul. Mänguväljakult on koduni umbes 120 meetrit ja kuna põnn ei soovinud tagasi vankrisse minna, siis Andres hoidis teda süles. Nii me jalutasimegi kodu poole: minul koer, vanker ja Andresel laps süles. Hakkasime üle tee minema, kui ühtäkki märkasin väga agressiivse hoiakuga lahtiselt olevat staffit. Ta kükitas justkui rünnakuks valmistuv puuma, näitas hambaid ja siis pani meie poole ajama. Omanik oli koerast umbes 20 meetri kaugusel, purupurjus, käes õllepurk. Samm oli tiira-taara ja kontrolli koera üle ei omanud. 

Nägin väga selgelt, kuidas stafi Zacule hambad kõhtu üritas lüüa ja paar korda teda korralikult raputas. Minu reaktsioon oli kiire ja samuti päris agressiivne. Haarasin oma koera traksidest ja rihmast kinni, võtsin sülle ja virutasin meid ründavale stafile paar korda ribidesse. Jumal tänatud, et mul olid jooksujalanõud jalas, sest koer ehmatas minu käitumise peale koer ära ja isegi purupurjus koeraomanik jõudis selle kähmluse ajaks pärale!

Ma ei ole taolisteks kriisisituatsioonideks valmistunud, ausalt ütlen, et süda puperdas veel tükk aega pärast juhtumit ja Andreski tundis end veidi abitult, sest ta ei saanud midagi teha (kuna laps oli käes!), koer istus mul kuni koduni süles ja tahtis veel kõrgemalegi ronida. Vaesekesel süda tuksus nii hullult ja värises üle terve kere. Eks tal vist käis kogu tema koeraelu silme eest läbi.

Õnneks keegi vigastada ei saanud, ma ütlesin sellele purjus omanikule paar mahlakat lauset, aga ega see teda kuidagi ei liigutanud ja ei muuda tema vastutustundetut käitumist. Muudkui kordas meile I'm sorry, I'm sorry, aga kui mina või Andres, meie koer või laps oleks selle koera poolt pureda saanud, oleks sellest sorrist tõesti vähe kasu! Kui sa pead oma näo vms kehaosa tagasi õmblema või eluks ajaks vigaseks jääma või oma lemmiku kaotama.

Mul on tegelikult sellistest koertest väga kahju, sest nad pole süüdi, et nad on agressiivsed ja käitumishäiretega. Ja väike õppetund enda (kriisiolukorras käitumise) kohta, kui sa pead oma koera, last või muud pereliiget kaitsma, lööb adrenaliin välja ja sa tegutsed ootamatult ja välkkiirelt. Endalegi tuli üllatuseks, et ma julgen hambaid välgutavale agressiivsele sind ja su koera ründavale koerale paar hoopi anda. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria