Otse põhisisu juurde

Soojad austraallased

Ma siin mõtlen igasugu skeeme välja, kuidas veebruarist täiskohaga tööle minna, aga last veel lasteaeda mitte panna, viimaseks hitt-lahenduseks on minu ema kuueks kuuks Euroopa talve eest Austraaliasse lennutamine ja vanaema ametisse rakendamine. Pöidlad pihus, et see variant läbi läheb,  aga võib-olla polegi kogu lasteaiandus nii hull nagu mulle tundub. 

Me kindlasti oleme Danieliega väga aktiivsed ja teeme koos palju lahedaid asju (ühine lõunauni on neist kõige lahedam), aga kui me näiteks täna minu praktikakoha jõulupeole läksime, siis... uskuge või mitte, väikemees oli lõunapaiku jubedalt unine (pärast hommikust ujumistundi), aga niipea kui paitamiseks mõeldud elusaid madusid, kängurusid, sisalikke, kilpkonnasid ja jänkusid nägi, kadus temas viimane väsimuseraas ja tal oli nii huvitav ja põnev! Jaksu jagus mitmeks tunniks. 

Armukadetses küll veidi, kui ma teisi lapsi sülle võtsin ja kallistasin (lasteaiakasvataja "palgalisa" on sind embavad ja sinu juurde ummisjalu jooksvad lapsed, kes süleleda soovivad), aga muidu ronis, turnis, sõi viinamarju ja viskas pirukaid suure kaarega maha, mängis teiste lastega, aeg-ajalt jooksis käed avali minu poole, kui millegi ees hirmu või võõrastust tundis. 

Tegelikult oli hästi armas koosolemine. Kasvatajad olid väga palju vaeva näinud, paljud vanemad võtsid päeva vabaks ja veetsid selle tuulise pärastlõuna oma kõige kallimate seltsis. Selline suure ja kokkuhoidva pere tunne tuli peale. Nagu mõnes idüllilises Itaalia filmis. 

Et igal mündil on kindlasti kaks poolt. Tingimused võivad mõnedes kohtades kesised olla ja inimesed võivad kriisiolukordades ebaprofessionaalselt käituda, aga inimesed siin, Austraalias, on ikka väga soojad ja avatud ja päris heatahtlikud. Kunagi keegi ei vaata sind sellise üleoleva pilguga, et mida sina siia tuled/ronid/oma kohalolekuga meid tülitad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...