Ma siin mõtlen igasugu skeeme välja, kuidas veebruarist täiskohaga tööle minna, aga last veel lasteaeda mitte panna, viimaseks hitt-lahenduseks on minu ema kuueks kuuks Euroopa talve eest Austraaliasse lennutamine ja vanaema ametisse rakendamine. Pöidlad pihus, et see variant läbi läheb, aga võib-olla polegi kogu lasteaiandus nii hull nagu mulle tundub.
Me kindlasti oleme Danieliega väga aktiivsed ja teeme koos palju lahedaid asju (ühine lõunauni on neist kõige lahedam), aga kui me näiteks täna minu praktikakoha jõulupeole läksime, siis... uskuge või mitte, väikemees oli lõunapaiku jubedalt unine (pärast hommikust ujumistundi), aga niipea kui paitamiseks mõeldud elusaid madusid, kängurusid, sisalikke, kilpkonnasid ja jänkusid nägi, kadus temas viimane väsimuseraas ja tal oli nii huvitav ja põnev! Jaksu jagus mitmeks tunniks.
Armukadetses küll veidi, kui ma teisi lapsi sülle võtsin ja kallistasin (lasteaiakasvataja "palgalisa" on sind embavad ja sinu juurde ummisjalu jooksvad lapsed, kes süleleda soovivad), aga muidu ronis, turnis, sõi viinamarju ja viskas pirukaid suure kaarega maha, mängis teiste lastega, aeg-ajalt jooksis käed avali minu poole, kui millegi ees hirmu või võõrastust tundis.
Tegelikult oli hästi armas koosolemine. Kasvatajad olid väga palju vaeva näinud, paljud vanemad võtsid päeva vabaks ja veetsid selle tuulise pärastlõuna oma kõige kallimate seltsis. Selline suure ja kokkuhoidva pere tunne tuli peale. Nagu mõnes idüllilises Itaalia filmis.
Et igal mündil on kindlasti kaks poolt. Tingimused võivad mõnedes kohtades kesised olla ja inimesed võivad kriisiolukordades ebaprofessionaalselt käituda, aga inimesed siin, Austraalias, on ikka väga soojad ja avatud ja päris heatahtlikud. Kunagi keegi ei vaata sind sellise üleoleva pilguga, et mida sina siia tuled/ronid/oma kohalolekuga meid tülitad.
Kommentaarid
Postita kommentaar