Ma pole kunagi hommikuinimene olnud, just sellepärast ma abiellusingi maailma kõige õnnelikuma ja zenima hommikuinimesega. Kui saaks, siis Andres elakski vaid hommikus! Linnud laulavad, õhk on värske, aknast paistvad palmid kohisevad tuules, kohv aurab (keegi peab ometigi selle tegema), koer soristab öö jooksul põide kogenenud kust vastu meie aiaposte ja põõsaid, naine toriseb pahuralt ja/või vedeleb oimetult voodis ning eirab kõiki ajamasinaid, näljane laps nõuab kiirelt-kiirelt pudrudoosi. Milline maailmaväline idüll, kas pole?
Meie väike pereüksus ei toimiks temataoliste liikmeteta. See variseks kokku, laguneks juppideks, puruneks tuhandeks killuks, ruineeruks ja käriseks kõikidest õmblustest. Praegu kõik toimib ja ma ei vahetaks neid hommikusi kaootilisi koosolemisi mitte millegi vastu. Võib-olla vaid hilisemate (nii umbes kella kaheksa praeguse seitsme asemel) koosolemiste vastu?
Tänane hommik näiteks algas kell 6:08, tavaliselt ikka veidi enne seitset, aga väike väänik tõsteti vanaema poolt voodist välja ja nii ta siis uitas meie tuppa, ronis meie juurde, meie vahele ja hakkas inetul kombel uniseid vanemaid näppima ja kiusama...Andres sosistas imelisel inglihäälel midagi taolist, et tere hommikust, armas kaasingel, andis musi ja värki, mine torisesin veidi, et Dan võiks minu juuste pealt ära tulla ja lasta rahus veel 15 minutit magada. Siis laps taipas, et niimoodi meid küll voodist välja ei saa, läks elutuppa ja võttis esimese ettejuhtuva asja, mida meile ulatada (milleks osutus fotoka laadija).
Ta on hetkel kaup-kauba vastu staadiumis.
Praeguses eluperioodis Daniel arvab, et kui ta teeb Sherk'i kassi näo ja ütleb ilusti "aitäh", siis sellega saab ükskõik mida - isegi leegiheitja ja pussnoa. Mõnikord, kui ta mingit eset väga hullult saada tahab, siis ütleb "aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh" ja hästi kiiresti.
Lapse isa muidugi mõista läks kavala triki õnge ja oli nagu naksti üleval. Ühes käes fotoka laadija, teises käes tuduriietes kukeharjaga laps, kes süüa soovib. Challenge accepted: kuidas näljase lapsega koos duši all ära käia? Ma kuulen läbi garderoobi, kuidas Andres üritab end vannitoas pesta, samal ajal meie ühist last kasvatades ja keelates...Ei, ei, ära puutu emme lõhna, pane see karp tagasi, ära palun näri pesukorvi, tule kaalu pealt maha, Daniel ära tule riietega duši alla...Kuulen, muigan, mõtlen, et tegutsen ja päästan mehe monstrumtegelase käest ja siis meenub et karma is a bitch. Ma pole sisuliselt kaks aastat normaalselt inimese kombel ÜKSINDA duši all käinud. Mitte, et ma Andresele halba sooviksin, aga ta nagunii peseb 2 minutit ja pole see midagi nii teostamatut, et ma peaksin soojast ja hubasest voodist välja ronima!
Alati õnnelik lehmake mossis põrsakesega
Lahe pilt ! :D
VastaKustuta