Ütlesin juhatajale, et mis see olgu, ma olen juba tükk aega selles keskuses töötanud, aga kõige varasemat vahetust pole kunagi saanud. 6:30 vahetus on minule, rasedale, väga soodne, sest lõpetan oma tööpäeva kell 15 ja jõuan veel arstide vahet joosta, pojaga aega veeta, koera jooksutada, kodu koristada ja õhtusööki valmistada.
Sain mis tahtsin.
Täna lubatakse ööseks +3. Mul on täielik paanika ja ma mõtlen, kuidas ma hommikul kell 5:30 soojast magamistoast hundilauta ehk vannituppa saan? Kuidagi valguskiirusel? Nii et ei peaks seda karget talveõhku enda pehmel ja tundlikul nahal tundma! Vaatan oma unist ja kerra keeranud meest, ja tahaks teda väga ahistada, aga südametunnistus ei luba...las põõnab veel tunnikese.
See on kindlasti päeva parim osa: tulikuum dušs, mis paneb keha vähikombel punetama. Tuled välja ja jaaaa - võrdleksin kuuma duši alt väljaronimist jääauku hüppamisega. Tõmbad kaitsva päevakreemi näkku, hõõrud keha mandliõliga, kiirelt kikkis kehaosad kasukasse, sokid jalga. Vaikselt-vaikselt läbi koridoride, et kergunes olevad pereliikmed oma tudumaale jääksid ja ukse kriuksumisega neid mitte ärkvele ajada.
Tunnistan, et töötamine võtab hetkel võimust ja sööb suurema osa energiast. No ja rasedus ka muidugi, kolme nädala pärast on ju pool tehtud! Kõik need 17+ nädalad on kuidagi ruttu läinud. Isegi kõht mahub veel tavalistesse teksastesse, kuigi vahel, kui istun ja need liiga ümber on, annab väike kõhuelanik enda ebamugavusest jäsemelöögiga teada. Daniel omandab helikiirusel igasuguseid tarvilikke elunippe, nagu tunneks, et läheb varsti vaja: kuidas nõusid pesta, mänguasjadel patareisid vahetada, endale asju külmkapist võtta, jalanõusid jalga panna, mähkmeid vahetada, koeraga jalutada. Ah, ta on üldse nii armas, et vahepeal võtab täitsa sõnatuks.
Minu paljud jooksvad töömured on lahendunud, hetkel naudin täiega tööl käimist. Asjad on organiseeritud, tiim töötab koos suurepäraselt ja lapsed...heh, neil on alati miskit varuks! Ma olen oma rühma lastesse hullult kiindunud ja ära minemine saab raske olema.
Reedel ehmatasin oma töökaaslased surnuks, sest pea hakkas ringi käima ja viskasin põrandale pikali, sest ma ei saanud väga hästi hingata, sest kuramuse konditsioneer oli +104 peal ja undas kuuma auru välja. Lisada juurde veel ka madalavõitu raud ja vererõhk. Olukorrale lisasid draamatilisust minu slaavilikud krokodillipisarad (loe: emotsionaalsed rasedapisarad). Hea, et kiirabit veel välja ei kutsutud. Õnneks suutsime mind värske õhu kätte toimetada ja olukord lahenes kümne minuti pärast totaalselt minu kasuks. Sain hingamisprobleemist ja pearinglusest jagu.
F#cking high ehk söömise - ja mõnulemise väljasõit Busseltoni:
Kommentaarid
Postita kommentaar