Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised:
- Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!
- Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad
- Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub
Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga?
Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinud, närtsinud, räidinud, soodastunud, kulunud.
Ma tean, et need rasked päevad, mis on hambad ristis läbi elatud, selles pole midagi kliinilist, aga ma näen enda ümber järjest rohkem inimesi, kes vaevlevad oma vaimutervisega. Et kui mõtlemine pole "terve", siis see avaldub ka elulises produktiivsuses, üleüldises suhtumises, enesehinnangus ja ettevõtlikkuses ja taoline pikaajaline olukord tekitab juba miskit spetsialisti abi vajavat.
Ma ei ütle, et ma olen 100% immuunne depressiooni suhtes, aga olen omandanud mingisuguse elulise vastupidavuse. Alates minu kaootilisest lapsepõlvest on kõik asjad ja elu üldiselt pigem ainult ülesmäkke läinud, sarkasmi ja irooniat võiks läbi elu muidugi vähem kasutada, aga nagu mu osad sõbrad kipuvad ütlema, et toonaste tingimuste kohta olen ma niigi hästi välja kukkunud!
Aga depressiivsetel hetketel tunnen oma lähedastest sõpradest kohutaval kombel puudust, kes segasel ajal sind ergutamise ja õlale patsutamise asemel "everything is going to be alright" julgevadki toorest tõtt näkku sülitada ja ilustamata asjadest rääkida, öeldes et ongi valus ja rõve ja ebamugav, aga see on elu ja elu vahepeal sakib, ja sina, sitasitikas, oled sitast tulnud ja saad sellestki sitast jagu!
Ma arvan, et taolised vestlused võiksid mustas augus olijale väga abiks olla. Mitte, et ma pikemalt kui kaks päeva millegi pärast pead norus hoian, aga...teinekord, kui me jälle Eesti-Austraalia plusse/miinuseid liidame ja lahutame, tasub endale meelde tuletada, et sealpool maakera on hoopis teist tüüpi sõprussuhted, mida olen ajaga õppinud väärtustama.
Minu jaoks on depressiooni põdemise juures kõige hullemad just need "mis sul viga, sul on ju... olemas" kommentaarid. Et kui pealtnäha oled tugev siis ei saa ju ometi olla nii, et seesmiselt oled katki. Minuga enamasti ongi nii. Kuna mul tugivõrgustikku eriti pole siis peangi väliselt tugev ja toimiv olema kuigi sisimas olen katki ja tahaks lihtsalt pimedas toas nutta või üldse mitte midagi teha. Kelleltki abi küsima minna ei saa kuna mul pole ju midagi "viga", söök on laual ja arved makstud. Õnneks sattus mu teele inimene, kes oskab inimesi kuulata ja näha ka seda mida ise väga näidata ei taha. Ja see on mind meeletult aidanud. Usaldusväärse inimesega rääkimine ja enda avamine on olnud teraapiline. Päris terve ma veel pole aga sihid on seatud ja ma tean kuidas peaksin sinna jõudma.
VastaKustuta