Tere-tere,
Täiesti ebareaalne, et ma pole ligemale aasta aega mitte ühtegi sõnakest siia kirjutanud!
Viimased sõnad on muidugi veel eriti tähelepanuäratavad. Inimene kirjutab depressiooni teemal ja kaob pimedasse musta auku. Ei suhtle, ei vasta, ei uuenda. Elab üldse?
Me elame mingit kaootiliselt kiiret elu. Depressiooni pole olnud. Aasta aega tagasi olin mingis väga suures unedefitsiidis. Aeg-ajalt satub sedagi ette, aga mitte regulaarlselt ja krooniliselt.
Elame hästi, tänan küsimast. Lapsi on ikka veel ainult kaks.
Vastavalt laste tujudele ja ettevõtmistele kohandame oma päeva-ja nädalaplaane. Mulle endiselt meeldib koristada. Ja pesu pesta. Pildistan teisi inimesi. Hulgume palju mööda metsasid, kukume ojadesse, istume murul ja mõtleme erinevatel teemadel.
Üks päev Daniel küsis minu käest, kui me parki jalutasime: "Emme, mis sind täna nii õnnelikuks teeb?"
Vastasin, et kohustuste puudumine ja eelkõige see, et saan nendega piiramatult pargis olla, sest õhtusöök on juba valmis!
Daniel noogutas ja küsis, et ma küsiksin tema käest, mis teda täna õnnelikuks teeb. Küsisin. Tema seletas, et teda teeb täna õnnelikuks see, et leidis poest (taaskasutusest) endale hea ja meeldiva auto, mille ta nüüd parki sai kaasa võtta.
Mul on tegelikult selle aasta jooksul palju erinevaid teemasid peast läbi jooksnud. Mõned on nii öelda "rahu leidnud" ja mõned on ikka veel ripakil ja läbi mõtlemata.
Aga kõigepealt peaks siin asjad korda tegema. Kujundusi ja teemasid uuendama. Kas tõesti pole Blogger'i keskkond vahepeal midagi muutnud? Ja kas ma peaksin virtuaalselt ka nüüd kolima hakkama? Oh ei!
Täiesti ebareaalne, et ma pole ligemale aasta aega mitte ühtegi sõnakest siia kirjutanud!
Viimased sõnad on muidugi veel eriti tähelepanuäratavad. Inimene kirjutab depressiooni teemal ja kaob pimedasse musta auku. Ei suhtle, ei vasta, ei uuenda. Elab üldse?
Me elame mingit kaootiliselt kiiret elu. Depressiooni pole olnud. Aasta aega tagasi olin mingis väga suures unedefitsiidis. Aeg-ajalt satub sedagi ette, aga mitte regulaarlselt ja krooniliselt.
Elame hästi, tänan küsimast. Lapsi on ikka veel ainult kaks.
Vastavalt laste tujudele ja ettevõtmistele kohandame oma päeva-ja nädalaplaane. Mulle endiselt meeldib koristada. Ja pesu pesta. Pildistan teisi inimesi. Hulgume palju mööda metsasid, kukume ojadesse, istume murul ja mõtleme erinevatel teemadel.
Üks päev Daniel küsis minu käest, kui me parki jalutasime: "Emme, mis sind täna nii õnnelikuks teeb?"
Vastasin, et kohustuste puudumine ja eelkõige see, et saan nendega piiramatult pargis olla, sest õhtusöök on juba valmis!
Daniel noogutas ja küsis, et ma küsiksin tema käest, mis teda täna õnnelikuks teeb. Küsisin. Tema seletas, et teda teeb täna õnnelikuks see, et leidis poest (taaskasutusest) endale hea ja meeldiva auto, mille ta nüüd parki sai kaasa võtta.
Mul on tegelikult selle aasta jooksul palju erinevaid teemasid peast läbi jooksnud. Mõned on nii öelda "rahu leidnud" ja mõned on ikka veel ripakil ja läbi mõtlemata.
Aga kõigepealt peaks siin asjad korda tegema. Kujundusi ja teemasid uuendama. Kas tõesti pole Blogger'i keskkond vahepeal midagi muutnud? Ja kas ma peaksin virtuaalselt ka nüüd kolima hakkama? Oh ei!
Kommentaarid
Postita kommentaar