Elu mujal maailmas

"Ma hammustasin sind, kui sa tõmblemist ära ei lõpeta." "Ma ei tantsi enam sinuga, kui sa keskenduda ei suuda." "Kurat, Andres!" "Tantsi iseendaga." "Tropp." "Mõrd." "Enough! No to domestic violence and fights on dance floor! Change partners! And you two are not allowed to dance together!" Üks tantsuring teise järel, uued sammud, erinevad laulud. Nädalad nädalate järel, pinged, stress ja erutus, eestikeelsed vaidlused ja sõbralike nägudega teineteise käte väänamised. "Can we please dance together...only tonight?  We have to practise," poeb hiireke tantsuõpetajale külje alla. "Okay, only tonight. If you start with fighting I separate you!" "Separate? We are not even married yet!" pomiseb mõmm. "You, guys, are definitely the most colourful couple who I have ever seen, but it is so difficult to deal with you two! You are not listening me and fighting on your goddamn sto...

Need mõtted on mul vist juba paar kuud peas ringi käinud ja küpsenud.  Mõtlesin isegi mingi hetk, et pole mõtet rahvusteemalistele küsimustele keskenduda ja sellel teemal sõna võtta, sest nii palju erinevaid arvamusi on, kuidas keegi peaks elama ja kellena ennast teostama. Tekitab ainult konflikte ja pahameelt. See on umbes sedasorti teema, kuidas keegi peaks OMA lapsi kasvatama või mis usku keegi olema peaks, et õndsaks saada. Teised teavad alati ju paremini.  Ometigi, mõne aja tagant jõuame jälle samasse kohta.  "Kuna te Eestisse tagasi tulete? Mis teil Eesti vastu on?" "Mitte midagi ei ole, ausõna. Lihtsalt elage ja laske teistel elada," oleks mu tüüpvastus, kui ma ei tahaks asjasse süveneda.  "Mulle meeldib Austraalias." Ja siis hakkab pihta. "See ei ole ikka õige! See on kergemeelne! Eestlaste koht on Eestimaal! Eesti riik on teid niimoodi välja koolitanud, teist intelligentsed ja haritud inimesed teinud, keda Austraalia nüüd oma huvides ära kas...

Polegi peaaegu kaks kuud siia midagi kirjutanud! Elu oleks justkui katkenud..mingil hetkel. Mingiks ajaks.  Pärast pidu-puhkust-levist eemal olekut tutvusin sellega, mis maailmas jälle toimunud, juhtunud, muutunud oli ja mind tabas suur ahastus. Ma olen juba ligemale aasta oma teemas olnud! Kuidas ma küll seda, teist ja kolmandat tähele ei pannud. Miks mind ei huvitanud, miks ei puudutanud? Appi!!! Kus ma elanud olen? Ma pole ühtegi muuteemalist raamatutki (kui pulmaajakirju üldse raamatuteks liigitada) läbi lugenud? Ma ju pole pool aastat kinos käinud ja sõprade sünnipäevad on nii mõnigi kord meelest läinud, uute inimestega olen tutvunud küll, aga kedagi väga lähedale pole lasknud. Ja kes on minu aadressilt ja nime alt selliseid ebaviisakaid kirju saatnud?  Issand!  Ja mõnedele sõprade-tuttavate kirjadele, headele soovidele pole ma isegi "aitäh" vastata suvatsenud.  Kas ma üldse olen inimeste käest küsinud, kuidas NEIL läheb? Mitte mul ja meil, vaid justnimelt...n...

Saime teie humanitaarpaki täna kätte ja nüüd elame ka kõige raskemad (loe: pulmaeelsed nädalad) ajad üle. Juhhuuuu! Ootame külla, tuleme külla ja oleme hullult rõõmsad, et teietaolised krutskeid täis sõbrad leidsime! Täiuslik pulmakingitus näeb välja selline: 

Andrese kingitud roos on juba nädal aega meie kööki kaunistanud ja lõhnastanud. Tundub, et see lill on nii palju elu ja armastust täis, et ei väsi veel nii pea! Filipiinide reisist oleksin tahtnud rohkem kirjutada, kui poleks viimased päevad 38,5-kraadises neerupõletiku palavikus olnud. Kui me reedel oma pulmaresorti jõudsime ja olime kõik korralduslikud küsimused ära lahendanud, tahtsime mõnusalt lõõgastuda, aga mul hakkas paremal pool kõht räigelt valutama. Öösel lisandusid ka maovalud ja pea lõhkus, palavik tõusis. Alguses üritasime kõiksugu koduste vahenditega valusid leevendada. Jõin vett ja piima, resorti medõde tõi kraadiklaasi ja valuvaigisteid, aga valu ei andnud järele. Järgmise päeva lõunaks oli mul raskusi kõndimisega, pidin krõnksus ringi käima, sest ei saanud valude tõttu sirgelt olla. Resort orgunnis meid alguses kohalikku medpunkti. Et äkki ei ole midagi tõsist? 3 km kaugusel Sabangist asub üks väike räämas betoonhoone, mille katus laseb läbi ja kus on steriilsusega ...

Ma käisin täna tööl ja siin ei oleks nagu midagi erakordset, sest inimesed käivad ikka ju tööl. Samal ajal, kui ma tühjas kontoris istusin ja iga minuti tagant kella vaatasin, pügas mu väga haruldasest liigist meesolend heki ära, tegi õhtuks süüa, paigutas külalised tubadesse, korjas pesu kokku, pani lõpliku menüü kokku, suhtles bändiliikmetega ja KASVATAS oma aias imeilusa hästilõhnava ROOSI, mille ta minu kojutulekuks ilusti köögilauale vaasi asetas.  Koos jogurti-puuviljasalatiga. Tehtud armastuse ja hoolega.  Nagu selgus eelmisel nädalal, siis jääme veel vähemalt neljaks aastaks Austraaliasse. Saime oma business long stay viisa (457) kätte. Sellest tulenevalt läksime laupäeval kohe suurde aianduspoodi ja ostsime potte, et lõpuks oma pesa taga igatsevad juured Austraalia viljakasse pinda maha istutada... et kunagi annaksid need juured mõned kasvud.  (Tegelikult istutasime maha mõned arbuusid ja erinevad rohelised salatimaterjalid).  Aga see istutamisprotsess v...

Alles üleeile taotlesime Filipiinide Eesti aukonsuli juures Manilas abiellumise takistuste puudumise tõendi. Uskumatult kiiresti lahenesid Filipiinide-Eesti vahelised paberite vahetamised. Inimesed, kes on mõlgutanud mõtteid välismaal abielluda, me julgustame teid seda tegema, eriti kui olete Eesti Vabariigi kodanikud! Asjaajamised on diskreetsed ja kiired, väga stressivähesed. Lähete mõlemad passidega, täidate lihtsad eestikeelsed avaldused, mille aukonsul välisministeeriumile digitaalselt saadab. Kui asjaga väga kiire, saab avaldusele "urgent" lisada ja asju menetletakse veel kiiremini. Meie saime oma inglisekeelse tõendi järgmise päeva keskpäevaks. Üldiselt pidi kogu protsess maksimaalselt ööpäeva võtma. Selle tõendi oleksime saanud ka Eestist tellida, aga sellisel juhul oleksime pidanud seda Filipiinidel notariaalselt kinnitama. Kui kohe Filipiinidel tunnustatud ametkonnalt selle saad, on üks bürokraatialüli vähem. Eile käisime Puerto Princesa kohalikus Civil Registr...