Elu mujal maailmas

Ütlesin juhatajale, et mis see olgu, ma olen juba tükk aega selles keskuses töötanud, aga kõige varasemat vahetust pole kunagi saanud. 6:30 vahetus on minule, rasedale, väga soodne, sest lõpetan oma tööpäeva kell 15 ja jõuan veel arstide vahet joosta, pojaga aega veeta, koera jooksutada, kodu koristada ja õhtusööki valmistada.  Sain mis tahtsin.  Täna lubatakse ööseks +3. Mul on täielik paanika ja ma mõtlen, kuidas ma hommikul kell 5:30 soojast magamistoast hundilauta ehk vannituppa saan? Kuidagi valguskiirusel? Nii et ei peaks seda karget talveõhku enda pehmel ja tundlikul nahal tundma! Vaatan oma unist ja kerra keeranud meest, ja tahaks teda väga ahistada, aga südametunnistus ei luba...las põõnab veel tunnikese.  See on kindlasti päeva parim osa: tulikuum dušs, mis paneb keha vähikombel punetama. Tuled välja ja jaaaa - võrdleksin kuuma duši alt väljaronimist jääauku hüppamisega. Tõmbad kaitsva päevakreemi näkku, hõõrud keha mandliõliga, kiirelt kikkis ...

Mul on veidi imelik ja piinlik sellistest asjadest kirjutada, sest noh, elame ja asume ikkagi uhkes heaoluühiskonnas ja kohati tunduvad ette juhtuvad probleemid ja konfliktid kuidagi Kolmanda Maailma teema...sest Austraalias ei saa ometi selliseid asju toimuda. Mõtlesin, et ei kirjuta enam tööst blogisse kunagi mitte midagi, aga KÕIK SEE vajab aeg-ajalt väljalaskmist, sest vastasel juhul ei saa minu rectus capitis major (kaela ülemise osa, pea liikumise eest vastutav väikelihas) kunagi terveks, sest stressi on pidevalt ja suures koguses ja kui seda veel mitte välja elada...Parem end anonüümselt eesti keeles välja elada ja ilusa naeratava näoga tööle minna, et ei peaks vaeste austraallaste kallal pidevalt nokkima.  Igatahes, umbes kaks nädalat pärast oma töölepingu alustamist märkasin, et meie vanuserühma liivakast haiseb kahtlaselt kassi uriini ja jms väljaheidete järgi. Uurisin töökaaslastelt maad ja mulle selgitati, et muidugi haiseb liivakast selle kassisita ja -kuse järgi...

Käisime laupäeval lõpuks pangas ja uurisime asju, mis ulatuses missuguse maja tarbeks me laenu saaksime...Hirmutav on mõelda, et pank on võimeline meile kahe peale (isegi minu väikese kasvataja palga peale) ligemale miljon dollarit laenuks andma. OMG!? Me kindlasti nii palju ei taha, sest see teeks kuumakseks mingi $6000? Andrese palk hakkaks selle peale minema. Alguses mõtlesime, et hea oleks, kui alla $400 000 hakkama saaksime, kuumakse oleks selline mõistlikum ja ei saaksime reisida ning muid asju lubada. Vaatasime Perthi kinnisvaraturgu ning tõdesime, et selle eest saad endale mingi kuudiku, mida peab veel umbes veerand summa eest putitama ja remontima. Maad ka ei ole, mis tähendab, et igasugused family daycare plaanid peaks ära unustama.  Tõstsime oma maja eelarvet $500 000 peale (kuumakse suures vaid $300 võrra)  ja leidsime, et see tegi lahti nii mõnedki suletuna tundunud uksed. Me pole veel otsustanud, kas osta tuttuus või vana maja, selge on vaid see, et detsembr...

Pidin juba kuu aega tagasi meie Bali seiklusest kirjutama, aga siis olin oksendamise-iiveldamise ja meeletu peavalu lainel, magasin igal võimalusel nagu kinnijoostud hobune - püsti seistes ja lahtiste silmadega. Mingi hetk oli minu hommikuseks rutiiniks: klaas külma vett sisse ja näpud kurku, et siis saaks rahuliku maoga hommikusööki manustada, sest kui hommikusööki ei söönud ja lasin iiveldusel endast võitu saada, läksin tühja kõhu ja iiveldusega tööle, olin pärast kahte tundi töötamist kokkukukkumise äärel ja näljane nagu hunt. Väga raske on teeselda, et kõik on hästi ja ma pole üldse rase, kui kõik märgid viitavad sellele! Salaoksendamine töö juures, kus seinad on papist, on aga omaette oskus...ja kuigi ma elan töö juurest 4 minuti kaugusel, siis mõnikord lõunasöögile sõitmine oli paras katsumus. Pilt käis eest ära...auto veidi vingerdas tee peal, kuid kriime juurde ei tulnud ja ühtegi tänaposti ka maha ei sõitnud.  Nüüdseks on keha veidi taastunud ja suudan mitmel rindel t...

Võib-olla on mind elu südametuks ja kalgiks teinud, aga ma tõesti ei saa sellest Bali 9 poleemikast aru! Saaks äkki juba rahu? Inimesed on maha lastud. Muidu ma hakkan veel arvama, et Austraalia on väga pro-narko maa. Kogu meedia pasundab "vaprate" ja kangelaslike narkoärikate mahalaskmisest. Meedia on narkokurjategijad täielikult pühakuteks teinud. Austraalia kuulutab Indoneesiale diplomaatilise ja majandusliku sõja, kusjuures selles kõige rohkem just ise kannatades.  Rakurss on nii absurdeks muutunud, et juba räägitakse,  kas äkki kohalikul (Austraalia AFP) kaitsepolitseil on samuti käed verised? Kas mitte nemad ei andnud meie, enda lihaseid aussie mehi, koleda Indoneesia politsei kätte? Ma ei saa aru. See on tõesti kole, et kõigepealt üritati kümme aastat tüüpe rehabiliteerida, õpetati oma emotsioone maalima ja vangis istumisest tekkinud südamevalu kunstiliselt väljendama, mõned eksperdid arvavad, et Indoneesia vanglas istumine võrdubki juba surmanutlusega, ja selle...

Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks  selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures... Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb ...

Tahaks ainult halada, kuidas ma ei saa aru, kuhu minu vaba aeg kaob? Seesama vaba aeg, mis täiskohaga töötamise ja õppimise, lapse kasvatamise ja perekonna pidamise kõrvalt üle jääb.  Või kuhu aeg üldse nii kiiresti läheb? Miks teda ometi kinni püüda ei saa?  Aaaaaa nagu agoonia.  Tajun, kuidas vanusega muutun üha nostalgilisemaks ja meeldib jubedasti vanade asjade üle heietada. Oh, kus siis oli aega...ja valikuvabadus.  Pärast kuu aega uues kohas töötamist tunnen, kuidas stress on vaikselt selga pugenud ja vajan kiiremas korras kosutavat puhkust. Jumal tänatud, et teisipäeva õhtul lendame Balile! Ma ei ole endale siiani seda puhkusele lendamist lõpuni visualiseerunud - väsinud ja rahutute jalgade sündroomi põdev mudilane kitsas ja umbes ning rahvast täis lennukis. Õnneks ainult neli tundi lendu.  Tööst nii palju, et detailidesse parem ei lasku (lugejate hulgas on palju lapsevanemaid), ma vist ei tohigi, aga ei jõua enam nende tuuleveskitega...