Elu mujal maailmas

Aju kiilus poole koolitöö pealt kinni ja ma tahan enda frustratsiooni kuskil välja elada.  Andres ei jõua enam ära kuulata, kui ebaloogilise ülesehitusega ja mahukas minu õppeprogramm on. Hetkel näen vaeva kooperatiivsete käitumismustrite väljatöötamise kallal ehk kuidas lapse käitumishäireid vaadelda, registreerida ja käitumise muutmise plaani koostada ja ellu viia.  Selle aine raames pean välja töötama käitumise muutmise plaani ja lastevanematega KAKS kohtumist korraldama, kus presenteerin nende lapse probleemset käitumist ja variante, kuidas seda parandada. Ma olen õnneks täiskohaga töötaja ja mind ei tunta selles asutuses vaid 2,5 tundi nädalas kätt prooviva praktikandina...aga kuigi ma olen selles autoriteetses positsioonis, kus lapsevanematega on tekkinud usalduslikud partnersuhted, siis kurjam... Ma närveerin, et pean kellegi lapse kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema ja hinnanguid andma. Ja seda veel teisele inimesele otse välja ütlema.  Mis m...

Prioriteetide küsimus: kas õppida, koristada, süüa teha, blogida või minna magama, sest Daniel on parasjagu lõunaund tegemas? Ma vihkan end südamepõhjani, kui umbes 10-15 minutit enne kui ta lõunaunest ärkab, tuleb minul räige uni peale. Samas vihkan ma end hullemini, kui ma tund või kaks päeval maha magan. Ärgates on alati selline tunne justkui peaks päeva algusest peale alustama: hammaste ja näo pesemine, tualetikülastus, hommikusöök... Käisin eelmisel nädalal ühel erialasel konverentsil ja kolmapäeva hilisõhtul oli meil konverentsi peaesinaja Carla Rinaldiga eraviisiline seminar, millest kõige enam jäi kõlama ja meelde, et lapsed on inimkonna helgemad ja paremad esindajad. Kui ma seda väljendit  oma pere konteksti panen, pean sellega sajaprotsendiliselt nõustuma! Meie väike sell on küll veidi tasakaalutu ja üliemotsionaalne, aga samas äärmiselt abivalmis, siiras ja heatahtlik. Mis täiskasvanu imeks tolmu kasutatud asjade poes müügis oleva tolmuimejaga? Või pakuks  pool ...

Midagi muud siia piltide juurde ei oska lisada, et kui ilmad hakkavad vaikselt ja tasapisi paremuse poole minema ja õhus on kevadet tunda. Kuna meie väikemehe lemmikväljendiks on hetkel " v park ", siis üritame igal võimalusel loodusesse minna ja seal viibida. Seal on ju tohutu kollektsioon avastamata ja kellegi poolt kasutamata mänguasju: käbid, kivid, roikad-toikad, kännud, kõrred, poriloigud, elusad teod ja ussikesed. 

Andres on pärast teist isa-poja kvaliteetpäeva siruli maas juba kell kaheksa õhtul. Sel ajal kui ma tööl olin,  käisid poisid SciTechis Toddlerfestil ja isa on vist sellest üritusest rohkem läbi kui poeg. Aga mõlemal oli uurimist: igasugu robotid, plataarium, kanad ja kuked (Danielil on suur linnuarmastus), helendavad ruumid ja palju muud poisilikku.  Tundub, et tavalised pikad ja ajuväsitavad tööpäevad pole kodus olemisega eriti võrreldavad. Koormused on erinevad - tööl väsib aju, kodus keha! Mu aju puhkab hetkel Tšaikovskit kuulates ja koolitöid vorpides. Aaajah, minu piinarikas kooli lõpusirge juba paistab...siis hakkab täiskohaga blogijaks, sest nii palju vaba aega tekib!?  Tööl on veel üheksa nädalat jäänud. Järgmistel nädalatel osalen päris huvitavatel erialastel üritustel, mille eest on firma päris hea kopika välja käinud. Kuna kolmapäeva õhtul avatakse meie uus loodus-ja keskkonnasõbralik mänguväljak, siis selleks puhuks on keskusesse Perthi auväärne meed...

Ma olen nii virtuaalselt, kui ka reaalselt pikalt kadunud olnud. Kõik on väga hästi, elame tervelt, võtame kaaluliselt juurde (õnneks on kaalul patareid tühjad ja detsembrikuuni ei plaani uusi osta) ja töö- ning kohustustevälisel ajal kokkame igasugu maitsvaid asju. Praegu on köögis näiteks valmimas Eesti klassika: ahjus küpseb rukkileib, aknalaual hapneb keefir ja linnumaksad ootavad, et neist saaks üks kord pasteet. Oh neid rasedaisusid!  Üldiselt võiks öelda, et oleme üsna õnnelik perekond -  vähemalt televisiooni hommikuprogrammis nähtud ja kuuldud kriteeriumite järgi! Õnnelik oled siis, kui hoidud terve elu ja ei tee tegemist politseinike, maksuametnike, advokaatide ning arstidega. Rasedusega seonduvalt olen pidanud nii mõnegi arstiga suhtlema, aga seegi on mööduv...Kuni detsembri alguseni?  Ma seekord otsustasin, et proovime ära Austraalia riikliku haiglasüsteemi. Säästame vahendeid ja saame neid erakindlustuse kuumakse tasumise asemel näiteks mõne eksootil...

Ütlesin juhatajale, et mis see olgu, ma olen juba tükk aega selles keskuses töötanud, aga kõige varasemat vahetust pole kunagi saanud. 6:30 vahetus on minule, rasedale, väga soodne, sest lõpetan oma tööpäeva kell 15 ja jõuan veel arstide vahet joosta, pojaga aega veeta, koera jooksutada, kodu koristada ja õhtusööki valmistada.  Sain mis tahtsin.  Täna lubatakse ööseks +3. Mul on täielik paanika ja ma mõtlen, kuidas ma hommikul kell 5:30 soojast magamistoast hundilauta ehk vannituppa saan? Kuidagi valguskiirusel? Nii et ei peaks seda karget talveõhku enda pehmel ja tundlikul nahal tundma! Vaatan oma unist ja kerra keeranud meest, ja tahaks teda väga ahistada, aga südametunnistus ei luba...las põõnab veel tunnikese.  See on kindlasti päeva parim osa: tulikuum dušs, mis paneb keha vähikombel punetama. Tuled välja ja jaaaa - võrdleksin kuuma duši alt väljaronimist jääauku hüppamisega. Tõmbad kaitsva päevakreemi näkku, hõõrud keha mandliõliga, kiirelt kikkis ...

Mul on veidi imelik ja piinlik sellistest asjadest kirjutada, sest noh, elame ja asume ikkagi uhkes heaoluühiskonnas ja kohati tunduvad ette juhtuvad probleemid ja konfliktid kuidagi Kolmanda Maailma teema...sest Austraalias ei saa ometi selliseid asju toimuda. Mõtlesin, et ei kirjuta enam tööst blogisse kunagi mitte midagi, aga KÕIK SEE vajab aeg-ajalt väljalaskmist, sest vastasel juhul ei saa minu rectus capitis major (kaela ülemise osa, pea liikumise eest vastutav väikelihas) kunagi terveks, sest stressi on pidevalt ja suures koguses ja kui seda veel mitte välja elada...Parem end anonüümselt eesti keeles välja elada ja ilusa naeratava näoga tööle minna, et ei peaks vaeste austraallaste kallal pidevalt nokkima.  Igatahes, umbes kaks nädalat pärast oma töölepingu alustamist märkasin, et meie vanuserühma liivakast haiseb kahtlaselt kassi uriini ja jms väljaheidete järgi. Uurisin töökaaslastelt maad ja mulle selgitati, et muidugi haiseb liivakast selle kassisita ja -kuse järgi...