Elu mujal maailmas

Vahepeal on totaalne vaikus blogis olnud, et mul on isegi piinlik siia tulla ja mingeid sajanditaguseid uudiseid rääkida. Teemasid on justkui olnud, aga iga kord kui mingi teema üleval on, millest kirjutada tahaks ja võiks, on mingeid muid asjaajamisi või niisama olesklusi, aju välja lülitatud. Naljakaid rasedamomente peaksin ikka vast jagama? Need ajavad tagantjärgi ikka täiega naerma. Häbi on ka muidugi.  Üks õhtu läksin Andresest tund aega hiljem magama, ta läks varem, sest oli sündmusterohke nädalavahetuse tõttu surmväsinud. Magas ja isegi ei kuulnud, kuidas elevantvaal tema kõrvale maandus. Panin oma peakese padja peale...sättisin end mugavasse asendisse ja tunnen, et miski on ebamugavalt!? Rabelesin, porisesin ja torisesin veidi aega, siis rullusin voodist välja, porisesin veel veidi, et ta ikka kuuleks ja märkaks, et tundlik printsess leidis hernetera oma padja/madratsi alt... Pärast kiiret analüüsi selgus, et Andres oli minu õhkõrna väikese sulepadja endale võtnud ...

Emu munast omletti teinud Kauneid Perthi vaateid nautinud Söömaorgiaid pidanud ja end hommikul pesemata nõudehunniku pärast maapõhja kirunud... Maailma suurimate kaubalennukitega töötanud Rasedushormoonide tõttu nutnud ja lohutatud Kalli pereliikme (4-aastane Siiami võitluskala) vanasse Panadoli karpi lillede alla matnud  Igasugu kostüüme selga proovinud Maasikaid korjanud ja end neist ogaraks söönud Garderoobis suurpuhastusi korraldanud Esimeste soojade ilmade puhul välivanni võtnud Igasugu asjadega mökerdanud

Vaba aega peaks nüüd justkui tonnide viisi olema, sest kepslen vabaduses nagu kitseke kevadisel aasal, aga otsustasin, et blogimise ja mõtlemise ning raamatute lugemise asemel korrastan kõigepealt KÕIK kapid ära, viskan kõik asjad ära, mida pole vähemalt aasta aega kasutanud, sorteerin riided ära ning annetan need kusagile, lõpetan kõik pooleliolevad projektid, pühendan end aiatöödele, hakkan sügavamalt  hobide ning käsitööga tegelema ning veedan maksimaalselt palju  vaba aega värskes õhus. Oh seda töötu inimese, lapsega kodus oleva inimese elu!  Nüüd ongi selline paradoks, et garderoob näeb suhteliselt nukker ja üksluine välja, aga uusi asju ei saa veel peale osta, sest enne peaks umbes 10+ kg alla võtma ja normaalsesse kaalu minema ja trenni tegema hakkama. Seda kõike ei saa vähemalt 8 nädalat teha, sest ma olen veel rase ja  kes see pärast sünnitust kohe jooksma läheb? Ehk siis uue aastani peaks  vaala ülikonnas ja jahukottides ringi käima.  Ras...

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad.  Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on... Seni kuni nägin, kuidas need a...

Kui nüüd töö- ja kooliteemalised postitused välja jätta, siis muust nagu polekski kirjutada?Vanuseliselt olen küll sealmaal, et võiksin teiste nõredate mutikestega terviseteemalisi dialooge pidada: "Mul see puus vajab välja vahetamist..." ja minu armas vestluspartner saaks midagi taolises stiilis vastata: "Ah, mis sa ägised, sul puus täitsa liigub, vaata minu põlve - vot see teeb valu!".  Eks see raseduse viimane osa ongi mööduv etapp ja ma tean, et ükskord saan jälle öösiti magada, kõrgele hüpata ja osavalt mööbli vahel laveerida asju lõhkumata ja ümber ajamata ning ennast vigastamata. Hetkel on küll nii siiber! Siiber selja-, puusa- ja muudest valudest ja meditsiiniliste asutuste külastamisest. Arstivisiite on muidugi riiklikus haiglas kordades vähem kui erahaiglates, selle taga on puhtmajanduslikud põhjused. Maksumaksja ei jaksaks igasugu tobedusi kinni maksta!  Kui nüüd võrrelda erahaigla ja riikliku haigla kogemusi, siis pean nentima, et vana Swani reg...

Aju kiilus poole koolitöö pealt kinni ja ma tahan enda frustratsiooni kuskil välja elada.  Andres ei jõua enam ära kuulata, kui ebaloogilise ülesehitusega ja mahukas minu õppeprogramm on. Hetkel näen vaeva kooperatiivsete käitumismustrite väljatöötamise kallal ehk kuidas lapse käitumishäireid vaadelda, registreerida ja käitumise muutmise plaani koostada ja ellu viia.  Selle aine raames pean välja töötama käitumise muutmise plaani ja lastevanematega KAKS kohtumist korraldama, kus presenteerin nende lapse probleemset käitumist ja variante, kuidas seda parandada. Ma olen õnneks täiskohaga töötaja ja mind ei tunta selles asutuses vaid 2,5 tundi nädalas kätt prooviva praktikandina...aga kuigi ma olen selles autoriteetses positsioonis, kus lapsevanematega on tekkinud usalduslikud partnersuhted, siis kurjam... Ma närveerin, et pean kellegi lapse kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema ja hinnanguid andma. Ja seda veel teisele inimesele otse välja ütlema.  Mis m...