Elu mujal maailmas

Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud.  Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel.  Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida.  Sel aastal käisime Hawaiil.  Wow! Mida puhkust!  Kohe räägin lähemalt.  Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes...

Tere-tere,  Täiesti ebareaalne, et ma pole ligemale aasta aega mitte ühtegi sõnakest siia kirjutanud! Viimased sõnad on muidugi veel eriti tähelepanuäratavad. Inimene kirjutab depressiooni teemal ja kaob pimedasse musta auku. Ei suhtle, ei vasta, ei uuenda. Elab üldse? Me elame mingit kaootiliselt kiiret elu. Depressiooni pole olnud. Aasta aega tagasi olin mingis väga suures unedefitsiidis. Aeg-ajalt satub sedagi ette, aga mitte regulaarlselt ja krooniliselt.  Elame hästi, tänan küsimast. Lapsi on ikka veel ainult kaks.  Vastavalt laste tujudele ja ettevõtmistele kohandame oma päeva-ja nädalaplaane. Mulle endiselt meeldib koristada. Ja pesu pesta. Pildistan teisi inimesi. Hulgume palju mööda metsasid, kukume ojadesse, istume murul ja mõtleme erinevatel teemadel.  Üks päev Daniel küsis minu käest, kui me parki jalutasime: "Emme, mis sind täna nii õnnelikuks teeb?" Vastasin, et kohustuste puudumine ja eelkõige see, et saan nendega piiramatult pargis olla, ...

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised: Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on! Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga?  Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, aju...

Mul on küll üks järjeteema pooleli, aga tahtsin ühe teise seonduva aktuaalse teemaga sisse sõita: taimetoitumine ja oma menüüst igasuguse lihakraami välja jätmine. Kusjuures juba umbes kaks aastat oleme teadlikult üritanud teha lihavabasid päevasid. Kui mitte nädalaid.  Kui minu taimetoitlasest meiega pool aastat koos elas, oli meil väga lihtne. Ta tegi igasugu huvitavaid taimepõhiseid toite ja isegi Andres oli samm-sammult nõus lihast loobuma. Jõudsime Andresega mõlemad järelduseni, et kui viitsida vaeva näha, mõelda ja planeerida, saab taimedest vägagi toitvaid ja maitsvaid sööke teha.  Ma ütlen ausalt, et veise-, lamba- ja sealiha minus mingeid emotsioone ei tekita, samas armastan kanaliha. Umbes viis kuud tagasi hakkasin uurima, missuguse viljaga võiks kanaliha asendada. Avastasin näiteks, et leivapuu vili, mida eesti keeles kutsutakse vist jakaks, on väga sarnase konsistentsiga ja saab edukalt igasugustes retseptides kana asemel kasutada. Austraalias müüvad pea k...

Ma ei teagi, kust kohast alustada, kui Gabrieli haigusest rääkida? Kas keskenduda medisiinilistele terminitele, rääkida dieedist, mida ta peab terve elu jälgima või rääkida sellest šokist ning meeleseisundist, mida lapsevanemad kogevad, kui selle kõne saavad? Võib-olla siis igast teemast natukene.  Ma arvan, kuid ei tea kindlalt, et kõik arenenud riigid teevad vastsündinutele kannatesti. Kannatest uurib igasuguseid haruldasi geneetilisi ainevahetuse haigusi (Austraalias 20 haiguse kanti). Tavaliselt tehakse seda haiglas olles, kuskil 48-72 tundi pärast sünnitust. Kuna me saime haiglast üsna kiiresti välja, siis kannatesti tuli tegema haigla ämmaemand meie koju. Vastsündinu kand torgatakse läbi ja veri kogutakse spetsiaalsele lakmuspaberile, mida nimetatakse Guthrie kaardiks. Kaart kuivatatakse ja saadetakse laboratooriumisse testimisele. Väga harva, kui lapsevanemad kuulevad midagi selle testi kohta. Tavaliselt võetakse ühendust, kui mõni näitaja on üle normi ja vajatakse...

Ühel pühapäeval, kui Andres taas tööle läks ja ma kahe lapsega endale toas istumise välist tegevust otsisin, leidsin Facebookist huvitava event'i nimetusega Fairday, millest olid huvitatud paljud minu emmekestest sõbrad. Üsna autoriteetne rühmitus need emmekesed, imelikke asju ei soovita, kas pole?  Mõtlesin, et oo, Hyde Park mulle väga meeldib ja polegi seal ammu käinud. Lähme! Daniel saab kõik oma ujuvad pardikesed üle lugeda, Gabriel on enamjaolt ikka veel tudumisfaasis ja ma tahaks koduseinte vahelt pääseda ja värsket õhku hingata. Tulemas oli esimene kuumem päev - lubati +40 kanti. Pakkisime igasuguseid snäkke, ohtralt vett ja võtsin igaks juhuks vankri ka kaasa. Tean küll seda kaheaastast, üks hetk ei jaksa enam kõndida ja pean teda, tema venda ja kümme tuhat kotti hambus autoni vedama. Ime ka, et võhivõõrad inimesed mind selle seltskonnaga nähes tihtipeale tassimisel ja autoni jõudmisel abi pakuvad?!  Kuna päev pidi kuum tulema, mõtlesin et lähen käin sell...

Enne kui sünnitusest viis aastat täis saab, mälu hägustub, detailid ja valu ununeb, mõtlesin et panen oma viimase sünnituskogemuse siia kirja.  Ega ma nüüdseks enam täpselt ei mäleta, kui pikalt mul tähtajast üle oli? Tundus igatahes terve igavikuna, tegelikult vist ainult 9 päeva. Lõpusirge venis, olin suur nagu jõehobu ja päevas tuli umbes 2 kilo kaalus juurde. Sääred jämedad kui palgid ja sõrmed meenutasid Rakvere viinereid. Kui midagi maha kukkus, siis ma ei viitsinud enam seda põrandalt üles korjata vaid ootasin kuni Andres koju tuleb ja asjad ära koristab või noh, kui asi oli söödav, siis meie abivalmis kutsu aitas mind tihtipeale välja.  Kui olin 41 nädalat täis tiksunud ja mingeid sünnitama minemise märke ei esinenud peale kaks nädalat kestnud libavalude, otsustas mind jälgiv arst, et peaks stretch and sweep'i tegema. Tegemist on äärmiselt ebameeldiva protseduuriga...Arst paneb oma käe sinu sisse, võtab mingist asjast kinni, keerutab ühes ja teises suunas (med...