Elu mujal maailmas

M a tean, et järgnev teema on poliitiliselt päris ebakorrektne ja ma ei tea, kas peaksin sel teemal avalikult sõna võtma, teatud üritustel "ülekaalulisest" ja "paksudest inimestest" rääkides oleme jõudnud mõnede inimestega teatud ülekohtuste järeldusteni.  Inimesed, kes lasevad ennast käest ja muutuvad pekimägedeks, on selles ise süüdi. Ülekaalulised inimesed on laisad. Nagu ma ei arva midagi suurt muudest sõltlastest (narko või alkoholi), ei saa ma aru ka nendest, kes süstimise ja joomise asemel ennast hoopis surnuks/haigeks söövad.  Mul on üks tuttav. Noor 24-aastane ülekaaluline vedel naine, kes oma ainult rämpstoidust toitumise tulemusel võtab kuus keskmiselt 4 kilo juurde. 4 kilo!!! Ta räägib, et näeb vaeva kaalu hoidmisel: 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas. Selleks ei pea matemaatik olema, et aru saada, et need 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas on nagu piisk merre selle suursuguste XL-suuruste burksi/friikate/praadide õgimise juur...

M ul on mingi sügavam tõrge Eesti  kaasaegse   kirjanduse vastu. Olen eesti keele säilitamise nimel päris palju lugenud ja kuigi uued autorid on üsna osavad väljendajad ja olukorra edasi andjad, siis tihtipeale hakkab mind häirima see tänapäeva muinasjutu draama " olin vaene tüdruk maalt, kuid abiellusin rikka advokaadiga ja avasin oma ilusalongi Tallinnas ", tibinduse, seksikeskuse ja eneseimetlemise momendid, mis peagi igas raamatus mingites kohtades välja löövad.  Viimane selline ärritus tekkis "Minu Tai" raamatut lugedes, mida laenasin ühelt Austraalias elavalt sõbralt.  Hakkasin hoolega lugema, raamatu algus oli paljutõotav ja ütlesin isegi minu kõrval National Geographicut lugevale mehele, et see raamat ületab esikaane põhjal tekkinud ootusi.  Mingi hetkeni, kuni tuli sisse stiilis " panin värvilised bikiinid selga ja kõikidel basseiniäärsetel meestel pidid minu vaatamisest kaelad kangeks jääma ". Okei, ma saan aru, et see kõik võib miljööd luge...

V eebruaris tekkisid mul mingid kahtlased sümptomid, mille veeretasin esialgu ülemineku aastaaja (sügise) kaela. Tahtsin magada: igal ajal, asendis, olukorras ja võimalusel. Üks hetk mäletan, et käisin 5-minutilistel unepausidel WC-s. Lihtsalt istusin püksid jalas poti peale ja toetasin oma väsinud pea kabiini tagumisele seinale. Need minutid päästsid mind tookord töölaua taga kokku kukkumisest. Unelembust ja väsimust on märgata ka selle blogi postituste arvu kohapealt. Iga võimalik vaba minut ja päev läks magamise peale.  Nädal hiljem hakkas enda lemmik parfüüm iiveldust tekitama. Mäletan, et jooksin kraanikausi juurde ja üritasin lõhna oma kleidi pealt maha pesta. Lasin veel naistöökaaslasel rinnaesise üle nuusutada, väites, et pärast seebivett on parfüüm endiselt liiga tugev. Tema ei tundnud midagi, mina iiveldasin ja hoidsin pead kõrgemal, et lõhnaga mitte kokku puutuda.  Läbi taimerikka pargi tööle jalutades, hakkasin ühte teatud tugevalõhnalist põõsast vältima. Lõhn ...

Kella ja kolme vahel öösel kõndis meie maja eest mööda üks purjus aborigeen, kes vandus, sõimas, lärmas. Päris valjul häälel.  Ajas terve ümbruskonna üles. Täiesti tavaline juhtum Austraalias: kui keegi meie kandis öösel lärmab, midagi lõhub, vandaalitseb ja teistega tüli norib, siis selleks on tihtipeale pärismaalased või valge-pärismaalase järeltulijad. Meie kandis elab üks aborigeenipere, noored vanemad oma viie lapsega. Nendest täiesti piisab, et siinset rahulikku kanti terroriseerida. Naine karjus, et teie valged v#tud võiksite kõik laevadega tagasi Inglismaale sõuda. Kuradi kahvanäod, punapead, vargad ja vägistajad. Võtsite maa ära, suretate meid välja. Kuna ta kõndis üsna rahulikul sammul, kuulsime tema kõnet oma magamistoa aknast üsna detailselt. Mina muidugi ei saanud pärast seda kuidagi magama jääda, vähkresin voodis küljelt küljele ja mõtlesin selle peale.  Mõnedel vabadel esmaspäevadel, kui olen 700 meetri kaugusel asuvasse kodupoodi läinud, olen näinud, kuid...

Ma ei mäletagi enam, mis päeval see oli, mingil ühel õudsal õhtupoolikul see igatahes juhtus, paar nädalat tagasi, kui läksin koeraga tavapärasele õhtusele jalutuskäigule ümbruskonna staadionile.  Muidu laseme tal vabalt ringi joosta ja linde taga ajada, murus püherdada ja teisi koeri nuusutada, aga tol saatuslikul õhtul ei olnud kuts kõikidest igapäevastest meelelahutustest huvitatud. Lihtsalt, jooksis ühe tiiru ja kui mingi väike tüdruk kutsika poole erutunult jooksis, hüüdes "puppy, puppy" , oksendas elukas hoopis vahust veel läbi seedimata toitu rohelisele murule. Väkk, tegi väike tüdruk, kes lootis hoopis nunnule loomale pai teha, aga tutvus hoopis tema lõunasöögiga.  Mõtlesin, et eks ta on ennegi oksendanud, suhtlesin mitme abivalmi koeraomanikuga, kes leidsid, et küll Zac Russell terveks saab, nagunii sõi mingeid kõrsi, rohtu, mis tema organismi nii öelda "isepuhastavad". Kui kutsika normaalseks käitumiseks on see, et ta tahab koguaeg kõikidele tere öeld...