Elu mujal maailmas

Esmaspäeval oli meil riigipüha. Jah, jälle, jah! Vivat! Vivat Regina!  Lääne-Austraalia tähistas 29. septembril kuninganna sünnipäeva - mis on tegelikkuses 21. aprillil ja mida ülejäänud Austraalia osariigid tähistavad juunis ehk riigipühavaesel kuul. Miks lääneaustraallased (aga ka teised monarhi sünnipäeva juunis tähistavad osariigid) saavad endale ühe lisa riigipüha aastas? Kas austraallased mitte ei tahtnud end kõigest sellest Inglismaa asjast distantseerida? Ja nüüd ise tähistavad aprillis sündinud kuninganna sünnipäeva juunis või septembris! Tuletan meelde, et Austraalia kuulub endiselt Rahvaste Ühenduse kuningriikide nimekirja (Commonwealth of Nationisse) ja sisuliselt on meie riigipeaks Elizabeth II.  Kuninganna sünnipäeva on Austraalias tähistatud aastast 1788. Pikk ja põhjalik traditsioon, ja ükski normaalne inimene ei näe ühtegi põhjust, miks peaks selle ära jätma. Töölisklassil üks vaba päev juures ja puha! Aprillis on meil siinpool niigi palju vabu päevi ...

Laupäeval oli lihtsalt nii tore päev! Päike kuumutas õhu üle 30 kraadi, linnud siristasid ja hoolimata meie päris pikast "vaja ära teha" nimekirjast, millest tegelikult said tehtud vaid kiigu kokku panemine ja ühe auto puhtaks pesemine, tegime palju töödenimekirja väliseid ja lõbusaid asju. Ahjaa, boonusena vaatasime õhtul veel James Bondi ka! Järgmine päev oli klimaatiliselt muidugi hoopis vastupidine: tormine, tuuline ja räigelt külm. Mõtlesin, et taoline premenstruaalne tõmblemine on vaid Eesti ilmale omane, aga näed sa! Siin tuleb ka ette. Soovitaksin siin ühte ägedat ja head ahjuõuna retsepti, aga kahetsusega pean tunnistama, et ahjuküpsetatud õunad mee, kaneeli ja rohkete pähklitega ajasid mind tõsiselt iiveldama. Tõeline meisterkokk olen, jagan head retsepti, mis südame pahaks ajab. Proovige-proovige. Ma arvan, et iivelduse põhjuseks see, et retsepti valmistades sain mee üledoosi ja just mesi ajaski süda läikima. Meega on mul üldse kummalised suhted olnud: esimes...

Eile, kui terve köögipõrand makarone ja Bolognese kastet täis oli, ja täna, kui Daniel sõi riisinuudlitega kana, mõtlesin, et kuidas küll ma selle koristatud saan? Daniel harjutab kahvli ja lusikaga söömist ning protsess on üsna...ütleme nii, et vaevarikas. Siis mõistsin, et piisab vaid tehnoloogilise imevidina Zac 1.0 tuppa laskmisest, kui minu pool vaevast on murtud.  Neljajalgne koduabiline objektile lastud, 3 minutit hiljem põrand praktiliselt läigib - ei ühtegi raasukest ega riisukest. Nüüd vaid lapse söögitool ja kilest põll vaja toidujääkidest puhtaks pesta, mõtlesin mina ja otsustasin väikesele kolmevärvilisele abilisele need ette anda. Noh, et enne pesu asjad suuremast määrdumisest puhtaks teha. Läksin vannituppa tite nägu pesema ja tagasi tulles olid elusale kodumasinale ette antud esemed täiesti puhtad. Mul jäi vaid kuuma veega üle pesta.  Siis jäin mõtisklema, kui oluline "koduvidin" on ikkagi meie koer! Eriti veel lapsega peres. Kui Danieli mähe o...

Austraalias elades ja eemalt Eesti elu internetiallikate vahendusel jälgides, ei ole ma praktiliselt kordagi mingit erilist kadeduseussi enda sees tundnud. Kui kõik kiruvad, et küll Eestis on soe ja vahel kuum, siis mõtlen, et on rahulolematud inimesed, nautigu, mis siin vinguda ja sellele auru kulutada, sest nädal aega KUUMUST kannatada pole meie Perthi kliima kõrval ikka midagi märkimis- ja mainimisväärset.  Jaanipäeval, kui kõik oma lõkkepildid üles laevad, mõtlen, et kurat küll kui hea, et me sel aastal sellest osa ei pea võtma ja kaugel elame. Jaanipäev on absoluutne kohustuslik pidupäev. Seda päeva ei saa kodus maha konutada! Mingeid erilisi peotraditsioone justkui pole: alguses passivad eestlased mornide nägudega lõkke ümber, moka otsast tuleb veidi juttu, aga seegi on väga välja pressitud ja vaid viisakusest. Kuigi tõelised jaanipäevalised lähevad alles koidikul tuttu ja mul tekib alati küsimus, mida nii pikalt tehakse? Mingeid mänge ja seltskondlikke tegevusi ju taval...

Googeldasin eesti keeles Frans Plooij ja tema maailmakuulsat laste esimeste eluaastate arengu teemalist bestsellerit "The Wonder Weeks " ja kõige selle peale tuli NULL tulemust! Mis moodi pole seda eesti keelde tõlgitud ja miks üheski eestikeelses foorumis pole sellele teooriale viidatud. Oh, ma pean huvilisi valgustama. Mina sain imenädalate raamatust mõningast psühholoogilist abi. Ja leevendust, et kõik keerulised etapid beebi arengus saavad ükskord läbi. Lühidalt kokku võttes räägib nö "imenädalate" teooria sellest, et iga laps läbib oma vaimse arengu jooksul keerulisemaid perioode, mille ajal ta nutab rohkem, vingub kõvema häälega ja hoiab igal võimalusel sinu seelikusabast kinni. Või nagu meie juhtum näitas: kisub niigi kulunud katkised koduteksad sisuliselt ribadeks. Raamatu autor Frans Plooij elas tükk aega Tansaanias ja Ida-Aafrikas uurides šimpansite käitumist. Uurimisrühm muutis ajaga oma uurimisteemat, kuid sellest hoolimata jätkati andmete kogu...

Pere suurim kraanide huviline Boileri huviline Roolide ja autode huviline Juhtmete ja pistikute huviline Koerte ja pallide huviline Kosmoselaevade huviline ...ja kui kõigest ära väsib, siis emme musi huviline  Väikese nalja ja naeru huviline

Eestis oleku ajal oli populaarsuselt kohe pärast "Kuna teise lapse saate?" küsimust, küsimus meie nahatooni kohta "Ise elate Austraalias, aga miks üldse päevitunud pole?". Ma vastasin ausalt, et Austraalia päikese intensiivsus pole sama, mis Eesti ja teiste põhjamaade oma, meie päike on palju ohtlikum ja tugevam. Austraalias põeb iga kolmas inimene mingisugusel määral nahavähki ja ma pole oma päevituse pärast väga mures. Ma olen niigi ilus! Askeldad kümme minutit aias ja ongi aastapäevitus olemas. Inimesed jäid tihtipeale mind umbuskliku näoga vaatama, et mis teadusejura ma nüüd ajan. Elamine on ju üleüldiselt kahjulik! Ja Eestis elanuna oleksin pidanud end tollesse konteksti panema - kui aastas on 30 päikesepaistelist ja sooja päeva, võib suve "heaks" suveks pidada. Ikka oled sõbra jume pärast mures... Meenutades ülikooliaegu lõi aga empaatiavõimekuse lambike korraks põlema. Mäletan aegu, kui raha oli niigi väga vähe, aga iluprotseduuride pealt ei sa...

Palun, et keegi värskendaks mu mälu, sest ei mäleta Eestis elamise aegadest neid uudiseid ja ajalehe pealkirju, et keegi purjus auto- või traktori- jms sõidukijuht oleks kellelegi süütule perekonnale magamistuppa sisse sõitnud või rallinud!?  Mitte, et eestlased austraallastest vähem alkoholi tarbiksid või vähem purjuspeaga rooli istuksid. Lihtsalt ei mäleta, et autoga majja sõitmine oleks Eestis mingi suurem probleem olnud. Siin elades on aga see mingil imelikul kombel täiesti iganädalane, kui mitte igapäevane uudis. Alles täna hommikul räägiti uudistes, kuidas Melbourne paarike on õnnesärgis sündinud, sest nad jäid ellu, kui teismeliste poolt varastatud John Deere traktor neile keset ööd magamistuppa sõitis. Ühtedele Eesti tuttavatele, kes Perthis elavad, sõitis üks auto hoopis vannituppa. Ma ei jõua kõiki neid uudiseid ära loetleda - seda juhtub nii tihti! Kas tegemist on mõne Austraaliale omase paradoksiga?  Siin mängib oma rolli Austraaliale omane eramajades elam...