Elu mujal maailmas

Nii kaua, kui me siin mandril elanud oleme, pole me sisuliselt kordagi kunagi ühegi agressiivse koeraomanikuga parkides, mänguväljakutel ega muudes avalikes kohtades kokku puutunud. Austraalia koerad on päris hästi kasvatatud, hoolitsetud ja armastatud oma omanike poolt. Võib-olla sellepärast, et enamust ei hoita ketis ja ei anta suure kaikaga peksa, kui koer midagi valesti teeb? Ma ei tea, milles see õnnelike ja rahulike koerte saladus seisneb...igatahes, üldpilt on päris hea! Terve eilse päeva üritasin esmaabi, astma ja anafülaksia koolitusel mannekeenidele elu sisse puhuda ja pärast täispikka tööpäeva koju jõudes leidsime, et ilm on liiga hea ja neljakäpaline muutus ka väga rahutuks - on aeg parki minna!  Tegime oma jalutamistiirud ära ja olime veel pargi otsas mänguväljakul. Mänguväljakult on koduni umbes 120 meetrit ja kuna põnn ei soovinud tagasi vankrisse minna, siis Andres hoidis teda süles. Nii me jalutasimegi kodu poole: minul koer, vanker ja Andresel laps s...

Mul ei jää pikkade ülevaatlike kirjutiste jaoks tihtipeale aega ja kui lõpuks kirjutamisaja leian, siis on paljud huvitavad ütlused meelest läinud, kuid kuulen pärleid teiste lasteaiakasvatajate suust igapäevaselt ja tahaks neid kuskile üles tähendada. Seega avan uue lühirubriigi, mis sisaldab endas "geniaalsusi" ja muid tähelepanuväärseid tsitaate, mis kõrvu jäävad.  Täna näiteks kuulsin, kuidas üks kasvataja ütles pea 3-aastasele tüdrukule, et ta näeb selles lühikeses seelikus väga SEKSIKAS välja. Lisades, et poistele kindlasti meeldib, et tal on nii lühike seelik. Veel arvas kasvataja, et tüdrukuke võiks endale kõrvaaugud teha, sest siis oleks ta eriti KUUM. Lasteaias??? Ma istusin kahe meetri raadiuses ja ei suutnud uskuda, et sellist asja kuulen. Minu meelest ei peaks isegi keskkooli tüdrukutele selliseid asju soovitama ja ütlema. Nagu päriselt? Ma saan aru, et mõned täiskasvanud inimesed kasutavad välimuse kiitmist ja komplimentide tegemist nii öelda jäämurdmise võ...

Meil on praegu nii palju igasugu lühi- ja pikaajalisi projekte käsil, et mõtete kirjalik väljendamine on täiesti teisejärguliseks muutunud. Lisaks sellele tunnen, kuidas tahaks aega maha võtta ja kuskile reisida, aga siis mõtleme, et kas nii väikese lapsega puhkusele minemine oleks üldse mingi puhkus? Tõenäoliselt mitte. Kõigepealt lendamine, siis aja ja kliimaga kohanemine, siis ta nagunii ei magaks hästi (või üldse) võõras ja uues kohas, lisada sellele hammaste tulekud, kehvad tujud ja rasked päevad.  See, et me oleme nüüd pikalt alamaganud pole vast mingi uudis, aga meil mõlemal on midagi kroonilise väsimuse laadset välja kujunemas. Kodus olles pead pidevalt midagi pesema, koristama, toimetama, lõikama, pügama, sulatama, kraamima, küpsetama...oleme küll mõnedel laupäevahommikutel terrassil päikese käes paar tundi kohvitanud ja D-vitamiini ammutanud, sisuliselt mitte midagi teinud, aga taoline olesklemine pole väsimust vähendanud. Vaatan sinna Okeaania poole ja unistan mitte...

Kui keegi silmakirjalikkuse eest auhindu ja kuldkange jagaks, siis minu hoovis oleks neid küllaga. Neljapäeval ja reedel viibis minu praktikakohas riiklik audiitor, kes kvaliteeti mõõtis ja töötajate tööd kõrvalt jälgis (tema otsustada, kas aegunud akrediteering uuendatakse või mitte). Tegemist oli äärmiselt toreda tädikesega, kes kiitis keskust taeva ja maani, ei jõudnud ära imestada, kui keskkonnasõbraliku ja puhta kohaga tegemist on. "Teil on nii uued mänguasjad," lisas ta õnnis nägu peas ruumides ringi uudistades (FYI: uued mänguasjad ja mööbel saabusid kaks päeva enne hindamist).  Siis uuris paberimajandust ja neid mänguväljaku potentsiaalsete ohtude raporteid ja ütles, et kui kenasti on kõik arhiveeritud (päev enne seda käis kõikides vanuserühmades aastataguste raportide vorpimine). Mina küsisin pidevalt juhataja käest, kas ma saaksin veel midagi ära teha ja ära steriliseerida ja puhastada (mõtlesin irooniliselt küsida, et äkki saan isegi mõnda paberimajandust võlt...

Lisaks sellele, et käin koolis ja teen praktikat (järgmisest teisipäevast hakkan selle eest palka saama!), pean järgmise nädala laupäeval oma 30. sünnipäeva James Bondi stiilis, mille õnnestumiseks on igasugu mänge, tegevusi vaja välja mõelda (nii täiskasvanutele kui ka lastele), otsustasime hiljuti, et aitab üürimisest ja hiljemalt järgmise aasta keskpaigast hakkame oma maja ehitama. Andres käis laupäeval laenuhalduriga kohtumas ja arutamas, mis variandid meil on. Me oleme pidevalt kolme vahel olnud: kas osta vana maja ja see kobedaks renoveerida või osta tuttuus või ehitada ise. Kõige taskukohasem tundub hetkel viimane variant.  Ideaalis tahaks nii, et Andres võtaks selle kodulaenu üksinda ja selle absoluutne maksimum oleks $450 000. Kuigi on olemas selliseid laenutooteid, kus sissemakseks vaid 1%, siis me otsustasime, et tahaks pigem 5-10% sisse maksta. Sellisel juhul jääks kuumakse normaalsuse piiridesse ($2100) ja saame ikka endale igasugu muid lõbusid lubada - ei pea hin...

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...