Istusin täna kaljul, vaatasin loojangut ja kuidas meri sünkroonis lainetab ja vett vastu kaljusid vahuseks lööb... ning ühel hetkel tekkis kange tahtmine sinna sisse hüpata ja lasta ennast samuti vahuks lüüa. Mingisuguse muinasjutu ainetel muutus vaht merineitsiks. Või oli see vastupidi.
Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!? Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...
"Aga pea meeles," ütles nõid, "kui sa kord juba inimese kuju oled saanud, siis ei saa sa enam iialgi jälle merineitsiks muutuda! Sa ei saa iialgi läbi vee alla oma õdede juurde ja oma isa lossi minna, ja kui sa printsi armastust ei võida, nii et ta sinu pärast unustab isa ja ema, kõigi oma mõtetega ripub sinu küljes ja laseb pastoril teie käed ühendada, nii et te saate meheks ja naiseks, siis ei saa sa surematut hinge! Kohe esimesel hommikul pärast seda, kui ta kellegi teisega on abiellunud, murdub su süda ja sa muutud vahuks vee peal."/.../
VastaKustuta"Pooleldi kustunud pilgul vaatas ta veel kord printsi, sööstis laevalt merre ja tundis, kuidas tema keha vahuks lagunes. Nüüd tõusis päike merest, tema kiired langesid nii pehmelt ja soojalt surmkülmale merevahule, ja väikesel merineitsil ei onudki surmatunnet, ta nägi heledat päikest ja ülal tema kohal hõljusid sajad läbipaistvad kaunid olevused./.../"
Hans Christian Andersen "Väike merineitsi"
Kaunist jaaniõhtut!
Just see jah!Ilus muinaslugu..Tänan kenade soovide eest. Kuna sünnipäev ja uus aasta veel kaugel, siis aeg ajalt on tore niisama häid soove kuulda.
VastaKustutaArmas muidugi sellest merineitsist, et ta armastuse pärast ennast niimoodi ohverdas, aga elupraktilise inimese ja realistina ütlen, et..kõik ikka väga ei vääri seda ohverdust.