Istusin täna kaljul, vaatasin loojangut ja kuidas meri sünkroonis lainetab ja vett vastu kaljusid vahuseks lööb... ning ühel hetkel tekkis kange tahtmine sinna sisse hüpata ja lasta ennast samuti vahuks lüüa. Mingisuguse muinasjutu ainetel muutus vaht merineitsiks. Või oli see vastupidi.
Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks. Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...
"Aga pea meeles," ütles nõid, "kui sa kord juba inimese kuju oled saanud, siis ei saa sa enam iialgi jälle merineitsiks muutuda! Sa ei saa iialgi läbi vee alla oma õdede juurde ja oma isa lossi minna, ja kui sa printsi armastust ei võida, nii et ta sinu pärast unustab isa ja ema, kõigi oma mõtetega ripub sinu küljes ja laseb pastoril teie käed ühendada, nii et te saate meheks ja naiseks, siis ei saa sa surematut hinge! Kohe esimesel hommikul pärast seda, kui ta kellegi teisega on abiellunud, murdub su süda ja sa muutud vahuks vee peal."/.../
VastaKustuta"Pooleldi kustunud pilgul vaatas ta veel kord printsi, sööstis laevalt merre ja tundis, kuidas tema keha vahuks lagunes. Nüüd tõusis päike merest, tema kiired langesid nii pehmelt ja soojalt surmkülmale merevahule, ja väikesel merineitsil ei onudki surmatunnet, ta nägi heledat päikest ja ülal tema kohal hõljusid sajad läbipaistvad kaunid olevused./.../"
Hans Christian Andersen "Väike merineitsi"
Kaunist jaaniõhtut!
Just see jah!Ilus muinaslugu..Tänan kenade soovide eest. Kuna sünnipäev ja uus aasta veel kaugel, siis aeg ajalt on tore niisama häid soove kuulda.
VastaKustutaArmas muidugi sellest merineitsist, et ta armastuse pärast ennast niimoodi ohverdas, aga elupraktilise inimese ja realistina ütlen, et..kõik ikka väga ei vääri seda ohverdust.