Kuigi Victoria on Austraalia üks väiksematest osariikidest, siis maa-ala, mida osariik enda alla võtab on Euroopa mastaapides võrdväärne Suurbritannia pindalaga. Kuue kuu jooksul jõudsime avastada seda osariiki erinevatest ilmakaartest.
Meeldejäävamateks paikadeks olid:
Great Ocean Road- umbes 250 km pikkune teelõik osariigi edela osas. Kulgeb mööda kaljust mereäärt ning täis imelisi vaateid, peatuskohti ning miljonivaatelisi piknikuplatse. Meie võtsime selle reisi ette jõulude paiku, kui kõik eeskujulikud aussid pidasid pühasid ja sõid priskeid grillkalkuneid. Samal ajal olid Great Ocean Roadil üsna palju hindusid ja moslemeid, kes perega pikal nädalavahetusel väljasõitu teha otsustasid. Tee oli päris hõivatud.
Vaade Apollo Bay´le
Kui põigata Great Ocean Roadi üldistest rahvarohketest turismiatraktsioonidest veidi kõrvale võib sealsamas 50 km sisemaa poole näha üsna unikaalset parasvöötme vihmametsa ja telkida täiesti privaatselt looduses-kookaburrade, kängurude ning vombatite seltsis. Üldiselt peab Austraalias paika tõsiasi, et mida raskem ja pikem tee mingi punktini on, seda vähem inimesi võtab selle teekonna ette. Great Otway National Park (103,000 ha) on teine külastamisväärne koht Victoria osariigis. Kopsud värsket õhku täis!
Värsket õhku, rahu ja vaikust leiab Great Otway rahvuspargist
360 km kaugusel Melbourne´ist Lõuna-Austraalia piiri suunas asub Portland, kunagine Victoria hülge-ja vaalaküttimise pealinn. Hülged ja vaalad on taaskord inimest usaldama hakanud ning Portlandi lähedal Cape Bridgewateril saab ligi 1000pealist Austraalia ja Uus-Meremaa hüljeste kolooniat näha: seda kas 30dollarilise paadituuri või niisama täitsa tasuta oma kondijõul mäkke rühkides.
Sellele rännakule tasuks binokkel kaasa võtta, sest hülged mänglevad lainetes ja lebavad kaljudel, aga seda oma 30-40 m allpool. Meie tegime 7 km pikkuse matka ja pidanud kordagi ettevõetut kahetsema. Teadlased väidavad, et Cape Bridgewater on koht, kuhu noored hülged, kes ei suuda veel paljunemise nimel emaste eest teiste hüljestega võidelda, tulevad oma nooruseuljust maha mängima ja mõned vanad ning kulunud, kellel pole enam emaste jaoks energiat sinna rahulikku pensionipõlve veetma. "Seals in Exile", nagu neid seal nimetatakse.
Suuri laineid nautivad hülged Cape Bridgewateril
The Grampians on Victoria osariigi elanike üks lemmikutest kämpimiskohtadest, "The Grampians on põõsaskõndimise paradiis", nagu kohalikud selle kandi kohta ütlevad. The Grampians asub Melbourne´ist 260 km kaugusel lääne suunas ja 300 elaniku kohta on Halls Gapis 6000 turisti majutavat voodit. Ajapuuduse tõttu ei saanud me tervet " paradiisi" avastada, aga ühe paaritunnise matka pärast tormilist õhtut lõkke ääres suutsime ära teha küll. Matk mägedesse polnud eriliselt raske, aga väljakutsuvaks tegi selle eelmisel päeval laagris (muide, nooremad väidavad, et laager on väga vanamoodne sõna, peaks ütlema pleiss) ületarbitud vein.
Hulljulge Marilyn The Grampiansi kaljul päikest ja vaadet nautimas
Me oleme nüüd viimasel poolaastal üsna palju looduses telkinud ja näinud, kuidas teised telgivad. Vahepeal ikka üllatab, mis kõiksugust kämpimisvarustust toodetakse, kuigi veelgi enam paneb imestama, et sellisel "varustusel" on päris suur ostjas-ja kasutajaskond. Kas kõike seda on ikka vaja?
Aussid on teada-tuntud kämpimishullud- tipphooajal või pikemal nädalavahetusel autot rentida ja tühja laagriplatsi leida on peaaegu võimatu missioon. Väljasõite ja matkamisi peab planeerima 3-4 nädalat enne. Kui väljasõit peaks langema riigipüha või laste koolivaheaja peale, peab reisi organiseerimisega tegelema hakkama isegi paar kuud enne.
Easter ehk munadepühad ja sellele eelnenud nädal oli näiteks täielik katastroof. Lapsed läksid vaheajale ja vanemad tõmbasid nendega bushi! Kõik ööbimiskohad olid juba märtsis välja müüdud, need mis veel saadaval olid, nende minimumnõudeks oli viiepäevane bronn ja ulmeline hind- suvalise vagunelamu eest 200 dollarit (kahele inimesele) maksta on isegi Austraalias selgelt palju (võrdluseks: öö Melbourne viie tärni hotellis maksab 300 dollari ringis).
Nii me siis magasimegi põõsas ja märkasime seaduspärasusi, et austraallastele meeldib ühes kuhjas-hunnikus olla. Üldiselt me oleme linnast välja sõitnud eesmärgiga teistest inimestest veidi puhkust saada. Kui meie järgime põhimõtet, et "kus pole otseselt sildiga keelatud, seal on lubatud", siis austraallased panevad oma telgi, päikesevarju, WC-vannitoa ja koeraelamu püsti vaid sellises kohas, kus see on sildiga lubatud.
Kuulge, aga tore teada, et oletegi Perthi jõudnud, pilte vaadates on ikka eriliselt sajakordselt kahju, et me seda reisi kaasa teha ei saanud..
VastaKustutaAga andke teada, kui olete oma "pleissi" leidnud, eksole ja saate kaugeid külalisi vastu võtma hakata, siis me ostaks piletid ära ja....ja tulekski! ;)