Elu mujal maailmas

Mõtteid on palju, aga paraku on hetkel nii kiired ajad (kahe nädala pärast pikemale reisile), et jõuab vaid vähesed siia kirja panna. Viimasel paaril nädalal olen teiste inimeste mälestustes ja hinges sorinud, et mõned tähtsad ja põhjalikud sünnipäevaprojektid õigeks ajaks valmis jõuda.  Mu ema saab järgmisel kuul viiskümmend. Seetõttu olen mitmete sugulastega ühenduses olnud ja küsitlenud, puurinud, intervjueerinud, genereerinud ja Skypes konverentskõnesid pidanud.  Veider.  Mitte kogu see suhtlemine, vaid veider, mis suhted meie suguvõsas on. Nimesid nimetama ja näpuga näitama ei hakka, aga KÕIK SEE pani mind mõtlema, mis on siis lõpuks tähtis siinses elus?  Aeg. Ja selle pühendamine tähtsatele ja kallitele inimestele.  Võib-olla inimesed ongi rohkem oma aja, kui isa nägu, aga millegi pärast tundub mulle, et päris nii ei ole: olid rasked ajad, pidin palju töötama ja ei saanud sulle (kui lapsele) armastust ning tähelepanu pakkuda. Ma ei saa...

Umbes kuu aega tagasi tähistas Austraalia järjekordset riigipüha - ANZAC päeva. ANZAC on akronüüm, mis välja kirjutatuna on Australian and New Zealand Army Corps . Igal aastal 25. aprillil mälestatakse selle pühaga kõikides sõdades, missioonides ja konfliktides hukkunud austraallasi ja uusmeremaalasi.  Traditsioon pärineb Esimese Maailmasõja ajast, kui anzaclased maandusid 25. aprillil Türgis Gallipolis ja mitu tuhat sõdurit (Austraaliast üle 8000) hukkus seal maal aset leidnud lahingute käigus.  Ma loen hetkel ühte kuulsat Austraalia romaani, kus autor kirjeldab Teise Maailmasõja aegset olukorda väga põhjalikult: uljad noored poisid olid kärmed sõjaväemundrid selga tõmbama ja Briti impeeriumi lipu all sõtta tormama. Tihtipeale kohtles suur impeerium austraallasi kui odavat kahuriliha. Selles romaanis kirjeldatakse ka seda, kuidas Austraalia väikeste kogukondade/külade kõik noored mehed olid sõjast tulnuna vigased ja suguvõimetud: kes ühest silmas pime, kellel polnud üht...

Aja kõik viimased paberid kokku (resümee ja personal information vorm) ja palu paberimajanduse kohustused ka oma tööandjal täita.  We have lodged your 186 application with the Department of Immigration and Citizenship (DIAC) . Jee!!! Lõpuks. Täna. Jätan selle kuupäeva meelde! Viisa alaklass nr 186 avaldus sisse antud (sügav kergendusohe).  Nüüd vaid 4-6 kuud immigratsiooniametilt vastust oodata ja kui kõik on OK, siis juba selle aastanumbri sees saame Austraalia alalisteks elanikeks. Hoia alt, Austraalia! Siis pole meist enam võimalik lahti saada.  Kui nüüd paberimajandamise kohapealt ühtteist öelda, siis vahepeal hakkas tunduma, et me ei saagi kunagi seda avaldust sisse antud ja kõik vajalikud paberid korrektselt täidetud. Kõige rohkem vaevasime pead oma 10 aasta reisiandmete meenutamisega. Ülikooli ajal sai kõvasti Euroopas reisitud ja kuna seal enam passi templeid ei panda, siis oli väga raske konkreetseid kuupäevasid tuletada. See  Personal Information...

Selleaastane emadepäev on väga erilise tähendusega. Ei mitte sellepärast, et Andres ja Daniel ühendasid jõud ja lasid mul laupäeva hommikul terve keha massaaži nautida ja millegi muu peale mitte mõelda. Ka mitte sellepärast, et mul paluti end daami kombel riidesse panna ja viidi peenesse restorani, kus meie pooleaastane suutis 1,5 tundi rõõmsameelselt ja jonnitamata meie laua kõrval vankris oma leludega mängida. See massaaž oli muideks minu elu vingeim ja parim massaaž! Korea päritolu massöör Shue võttis minu keha juppideks, sõtkus, trampis, õlitas rooste läinud ja krigisevaid osasid, kuumutas keha tuhande kraadi peale ja pani uuenduskuuri saanud kehajupid uuesti tervikuks kokku. Parim asi, mida saab ühele täiskohaga emale kinkida, on eemalolek argielust ja üks taas inimesena tundma panev massaaž.  Aga emadepäev on sel aastal erilise tähendusega. Ja ka mitte sellepärast, et oleme mitu nädalat totaalses unevõlas olnud ja katus hakkab vaiselt ära libisema (eile kella üheni öösel...

Paar nädalat tagasi, kui me Skypes sõpradega Euroopa praegust julgeoleku olukorda analüüsisime ja sel teemal arutlesime, käisime Andresega välja üsna egoistliku ning ratsionaalse seisukoha, et kui Euroopas peaks lähiajal sõjaks minema (Ukraina pinnal), siis me kindlasti sinna ei reisiks ja hoolitseksime kiirkorras perekonna väljarände eest. Ajalugu on näidanud mitmeid kordi, et punase Vene karuga on mõttetu jõudu katsuda, nii aatelised ja patriootilised me aga pole, et oma elu monumendile graveeritud au ja uhkuse eest ohverdaksime. Mille peale muidugi hakkasid meie patriootiliselt meelestatud veidi napsused sõbrad meid maha tegema ja end suurejooneliselt õigustama, et tänu nendetaolistele Eesti riik olemas ongi. Eks nii vist ole ja ei vaidle sugugi vastu.  Oleme Ukraina kriisil pingsalt silma peal hoidnud ja jälginud sündmuste käiku. Eile oli ühe välispoliitilise saate Dateline suur osa järjekordselt Ukraina kriisile pühendatud. Austraalia reporterid uurisid, mis toimub Ida-Ukr...

Inglise keele test (IELTS) oli meie järgmiseks sammuks Austraalia  permanent residency poole. Registreerisime end 5. aprilli testile, organiseerisime lapsele hoidja, sest selle tegemisele kulub rohkem kui pool päeva. Hoolimata sellest, et meie eelkäijad jagasid meiega lahkelt õppe- ja testiks ettevalmistamise materjale, ei jõudnud me neid isegi korralikult läbi lehitseda. Et kui oleks näiteks kirjutamist kasvõi korra läbi teinud, usun, et oleksime selles paremad punktid saanud. Harjutamine pidi meistriks tegema.  Teadmine, et mina pean 9-st punktist pooled saama ja Andres 5 punkti 9-st, tegi meid veidi mugavaks ja laisaks. Mõtlesime, et vaatame palju meie loomulik ja ettevalmistamata inglise keele tase on. Teiseks ütlesid paljud testi teinud inimesed, et need PR jaoks vajalikud punktid saad enamvähem juba siis, kui oskad oma nime õigesti kirjutada. Või ütled eksamineerijale hello ja how are you. Päris nii see siiski pole, aga selle elementaarse taseme punktid saab üsna ...