Elu mujal maailmas

Inimeste tähelepanuväärne osa 24-tunnisest ööpäevast möödub kodus-kindluseses-korteris-hütis-majas või mis iganes kohas, mida kutsutakse "koduks". Kodu on kokkuleppeline ja suhteline mõiste. Praegusel ajal on meie kodu definitsiooniks miskit: paik, kus võimalikult väikese summa eest saab oma kola hoiustada ja surmväsimuse korral saab "kodus" millegi najale najatuda. Või "edasijõudnud kodus" võib isegi millegi peale pikali visata. Oma teel oleme kohanud inimesi, kes kutsuvad koduks telki, mis on teibiga nii ära plaasterdatud, et telgimaterjali on telgi koostises vähem, kui teip-plaastrit. Ja seesama peavari mahutab originaalis vaid ühte inimest, kuid üsna õndsalt mahub sinna veel ka mehe armuke, pool hobust ja päris mitu head seljakotti.  Leidlik tuleb olla!? Ja need Darwinis kohatud prantsusekeelse Kanada hipid. Elasid ise autos, mille põhi oli ära kukkumas, pooled aknad olid puudu, samas olid varustatud kõigega, mida elus võis vaja minna. Vett kartsid ...

Mõned on sellised, keda ei suuda käest panna ja nende lugemist lõpetada, kes neelavad sind lehekülg lehekülje haaval, röövivad su elust tund tunni järel, uputavad endasse, täidavad sind erinevate tunnete ja mõtetega ja iga kord, kui oled ühe sellise raamatuga ühele poole saanud, tahad alustada sellega jälle otsast peale. Mis sest, et mõned kohad hakkavad juba pähe kuluma. Mõned on sellised, keda peab lugema, aga keda väga ei tahaks lugeda. Kohe üldse ei tahaks, aga peab.Need on sellised kohustusliku kirjanduse raamatud, keda paljud peavad headeks, sest nad on kuldne klassika. Võib aga juhtuda, et klassika osutub igavaks,kulunuks ja üsna tüütuks lugemiseks. Siis on hästi turundatud ja rahva seas populaarsed raamatud- kireva kaanega, trükitud ilusale ja väärtuslikule mittepõlevale paberile. Tihtipeale sisutühjad, aga täidavad meelelahutuslikku funktsiooni ikkagi. Mõned raamatud jäävadki igavesti tundmatuks ja kättesaamatuks- on nad siis kirjutatud võõras keeles, tähesti...

Homme on Victoria osariigis valimised. Victorias on valimistel osalemine kohustuslik alates 1926.aastast ja kui sa oled valimisealine kodanik ja ei vali, siis võidakse sind trahvida 60 dollariga.Viimastel valimistel, aastal 2006, oli valimistel osalenute protsent 92,7.  Osariigi parlament jaguneb kaheks osaks:Legislative Assembly (Lower House, 88 saadikut) ja Legislative Council (Upper House, 40 saadikut kokku, igast 8 erinevast ringkonnast 5 saadikut). Lower House valimimistel populaarsed parteid moodustavad koalitsiooni- Victoria valitsuse. Viimased arvamusküsitlused ütlevad, et Labor ja Liberal parteide vastasseis on üsna tasavägine. Nii 37%  ja 39% Lower House koguhäältest lähevad kahele parteile. Väikesed tegijad jäävad üldiselt tagaplaanile.  Huvitav, kuid ma ei tea, kui tõsiseltvõetav nähtus on Australian Sex Party , mis vasak-parem skaalal positsioneerib end kui sex-positive ja sotsiaalselt progressiivset parteid ning lubab oma valijatel: Kõikide narkootikumide...

Istun terrassil, söön oma hilist hommikusööki, lürpan kohvi, naudin päikesepaistet. Päike paistab poolpaljastele kintsudele ja grillib neid. Hea, et veel ei särise. Mingi keskealine mees askeldab õues suur vetsupaberi kott kaenla all.  Ahha.  Kohalik koduhaldjas, välgatab minu peas. Mees on umbes 1.60 m pikkune, aga nii enesekindel, nagu oleks tegemist hiiglasega. Mitmeid kordi kõnnib minust mööda ja naeratab, pilgutab silma. Järgmisel möödumisel: "1987?" "Mh?" "1988?" "No, 1984." "Oo." Näitab pöialt tõstes: "Good, good" ja askeldab edasi.  Järgmisel kokkupuutel küsib: "Germany, Sweden?" "No." "Holland. Norway?" "No." "Where are you from?" "Estonia." "Aa, Estonija, Baltija" ütleb ta nüüd inglise keeles äratuntava vene aktsendiga.  "Dagda po ruski umeješ?" "Mhm, umeju." "Oo, Estonijaaaa, Narva-Jooesuu, 25 years ago blonde girls, beac...

Reede. Viimane tööpäev. Kell 5. Õhtusöök. Alkohoolik-gei. Sõber. 50 dollarit sünnipäevaks. Naeratus. Kummardus. Tänu. Kniks. Päike. Külm tuul. Paksud sukad. Õhtu. Baar. Õlu. Vein.  Õlu. Vein. Õlu. Purjus. Kaine. Purjus. Telefon!Vuntsid. Vuntsid. Vuntsid. Naised. Mehed. Naised. Mehed. Kodu. Külmkapp. Vein. Apelsin. Vein. Apelsin. Tuunikala. Võileib. Vein. Naer. Nutt. Naer. Nutt. Hala. Naer. Mäng. Vaidlus. Mäng. Plaan. Öö. Uni. Voodi. Tekk. Aken. Lahtine aken. Värske õhk. Keerlev maailm. Pöörlev Andres.  Hommik. Vesi. Vesi. Vesi. Dušš. Hambapesu. Kohv. Kohv. GPS. Hyundai Getz. Vesi. Vesi. Peavalu. Valuvaigisti. Vesi. Peavalu.  GPS. Persse! Kaardilugemine. Peavalu. Päike. Päike. Ballarat. Tasmaania kurat. Emu. Hall känguru. Koaala. Vombat. Krokodill. Vesi. Piknik. Kreeka salat. Vesi. Paaritumistants. 2 paarituvat känguru. 3 paarituvat känguru. Kõrini. Jäätis. Vesi. Hyundai Getz. Loodus. Rahvuspark. Piknik. Nali. Eukalüptivõsa. Kaardilugemine. Eksimine. +30. Punane nahk. Uni....

Pole tükk aega väljas käinud ja seetõttu polnud ma ka kursis viimase aja kuumimate moeröögatustega. Reedel käisime sünnipäevanädala puhul ühes lokaalis, mis oli pungil noortest meestest, kellest väga suurel protsendil oli vunts ees (igal kolmandal vähemalt)! Kas te üldse teadsite, et siin pool maakera on vuntsid täiega pealeminev kaup? Ma igatahes ei teadnud ja ei saa aru, kust ajakirjast on kõik noored mehed välja lugenud, et nüüd tuleb vunts ette kasvatada. No, ikka suht rõvedad näevad kõik need meestehakatised oma uduvuntsidega välja.   Sellist vuntsikontsentratsiooni pole ma varem kuskil kohanud, kui eile selles pubis.  Ma saan aru, et mõnede jaoks on need väga seksikad. Jube mehelikud ja mida kõike iganes.  Aga mulle nad kohe üldse ei meeldi. Ma olen vuntsivastane. 

Elutseme Melbourne pubide- ja restoranide linnaosas, St Kildas.  Meie tänavaga ristub üks teine tänav ja selle tänavaga ristub veel omakorda üks tänav.  Muidu kant on meeldiv ja rahulik, kirikuid on nii palju, et ei oska kohe validagi, kus palvetada. Aga mõnedes teatud kohtades seisavad äärmiselt väljakutsuva ja räbala olemisega kahtlased naised. Niimoodi nad seisavadki, vihmas ja tuules, päeval, öösel ja õhtul. Tihtipeale kohtab neid tänavanurkadel just hämaravõitu aegadel.  Üks daam ühel päeval oli eriti räbal. Silma järgi võiks öelda, et ta kaalus oma 150+ kg, aga seebi ja muude vahendite abil oli suutnud endale selga ajada 36suuruse diskopluusi ning liibukad.  Aga lööki tal oli, sest õhtuks läinud ta oli. Taksoga. Ei tea, kuhu.  Ja need hoiatavad kirjad aedadel, et üks või teine (konkreetsed nimed) on lits, kes kellegi raha ära varastanud. See muidugi võib olla ei puutu üldse nendesse daamidesse. Vihased mehed võivad igasuguseid asju seintele kirjutada. N...

Aussid on üks imelik rahvus, ausõna. Ühelt poolt on neil kõik liigutused ja tegevused seadustega ülereguleeritud , teiselt poolt kumab nende kõikidest bürokraatlikest toimingutest ülim pohhuism. Et vahet ei ole, millega avaldustes lüngad täidetud on, kasvõi ristikeste ja noolekestega, peaasi, et üldpilt ilus oleks ja asjad tunduksid korras. No, mina muidugi oskan. Reedesel päeval ehk siis üle 24 tunni tagasi alustasin veebis teise aasta viisa taotlemisega. Andres läks just tööle ja nohistas kella kuue ja seitsme vahel hommikul nii aktiivselt, et ajas mul une minema. Kuna päevakava oli väga tihe ja tegevusi oli sellel päeval palju, otsustasin varajast unetut hommikut ära kasutada ning hakkasin taotlust täitma. Passinumber on selle aja peale juba pähe kulunud, sest meie rändamistega seoses küsitakse seda tihti. Enne passinumbrit oli väike lahter "passi väljastaja", milleks minu passi puhul on KMA. Praegu vist on juba PPA? Ma siis pahaaimamatult ja seoses eelmise lahtriga pa...

Ta juba magab rasket tööinimese und, mesimaguse une vahepeal nurrutab üle terve toa,  mingisuguse mütoloogilise looma kombel.  Ei, ta ei norska! Nurrutab. Nii magusalt, et kutsub mindki voodisse.  Aga mitte nii nagu kass. Ta nurrutab.  Teeb mingisugust lõvi möiratuse ja kassi nurrumise vahepealset häält.  Argielust. Ei osanud arvata, et 8 tundi võib nii pikaks ja väljakannatamatuks ajaks osutuda. Suutsime ju vahepeal kolm nädalat kuulmata-nägemata-katsumata olla. Helistame 55 korda päevas ja smsime järjepidevalt.  Mis mõttes nagu?  Oma elu ei ole vä? Kus on sõbrad ja lähedased?  Nagu nende lahusoldud töötundide jooksul midagi uut ja informatiivset oleks juhtunud? Vahel on küll tunne, et meie väikeses maailmas pole teistele ruumi.  Aga hea on tõdeda, et aastad pole seda kõditav-kipitavat tunnet vähemaks- nõrgemaks muutnud.  Sajaga armastan. Ta on ikka nii nunnu.  Kui töölt tuleb, on nii näljane, et võib ennast surnuks süüa. Nii pa...

Meie neljakuuse reisi lõpuks läks asi ikka juba suht käest ära. Käed sügelesid töö järele ning süümepiinad kiusasid hinge. Kaua võib üks inimene puhata? Ja millest võib üks inimene nii kaua puhata? Miks peaks üks inimene üldse nii kaua puhkama? Võtsime endale ikka liiga suure portsu ette. Kõigepealt Indoneesia, Malaisia, Singapur, siis üle kuu aja Eestit, siis veel Vietnam ja Kambodža. Kokku neli kuud trallitamist ja reisimist. Vahepeal aju juba keeldus info vastuvõtmisest ja töötlemisest. Lihtsalt tuima näoga ühest hotellist teise pole ka ju mõtet kulgeda, basseinitüübid me ka pole. Võtsime ennast mitmeid kordi kokku ja püüdsime vastu võtta kõike, mida ümbruskond ja keskkond pakkus. Kuigi mõtted olid juba hoopis teistes kohtades. Kui me esimest korda kodumaalt kaugemale ja kauemaks ära läksime, kohtasime inimesi, kes nüüdseks elavad palmi all, on Euroopa stressi ja surve eest odavasse Aasiasse põgenenud, teenivad elatist väikesi äriga ning naudivad lihtsat elu. Alguses tundus sel...

Teisipäeval toimus Melbourne Cup, mis tõi endaga kaasa palju palju siseturiste ja tekitas majutusasutustes topelthinnad. No ja andis loomulikult kõikidele töömesilastele neli järjestikust vaba päeva. Melbourne Cupi päev on Victoria osariigis riigipüha. Kõik täisväärtuslikud kodanikud lähevad hobuste võiduajamistele smokingus, ülikonnas, naised väga peenetes kleitides ja kaabudes.  Enne ja pärast võiduajamisi juuakse ära väga palju alkoholi, panustatatakse suuri summasid lemmikutele hobustele. Seega pole mingi haruldus kohata keset päeva novembri esimesel teisipäeval Melbournes õhtukleidis suursuguses kaabus tikk-kontsadel täiesti purupurjus naist tänavaposti kallistamas. Meil muidugi avanes ootamatu võimalus seda üritust külastada (leidsin piletid), aga kuna dress code on nii range otsustasime seda järgmisel korral teha, kui seljakottidesse on kogunenud smokingud ja õhtukleidid. Elu paradoksaalsusest. Valid esimesteks päevadeks kõige kaugema, väiksema ja mitte tuntuma majutusas...