Iga kord, kui ma hommikul Eesti meediaväljaannete portaalid lahti teen, lähen ma närvi. Muidu võiks öelda,et elan üsna stressi- ja pingevaba elu, kuid iga jumala kord, kui ma mõne päevalehe lahti teen ja ennast sealpool maakera toimuvaga kurssi viima hakkan, muutun ma närviliseks. Kui siitpoolt vaadata, siis keskmine eestlane ongi tuim, ükskõikne, tundetu kõige selle suhtes, mis mujal maailmas toimub, juhtub. Vähemalt selliseks on Eesti meedia teda treeninud. Kui uudises pole Eesti riigiga seotud inimest, pole see uudis eestlasele oluline. Iga maailmauudise peab ikka kuidagi ära lokaliseerima, välja uurima, kas sündmusel on kasvõi pool-või veerandeestlase käsi kuidagi mängus olnud. No, mis mõttes, kas peab koguaeg oma saba kergitama? Mõnikord on rõve lugeda seda, kuidas suure ja maailmale olulise sündmuse kajastuse rõhuasetus on pandud nii, et ei kirjutata/kajastada mingi konverentsi, kohtumise, sündmuse sisulist poolt, vaid muudkui vatratakse, kui oluline roll oli sellel pooleldi vä...